Kas Balti riikide ja eelkõige Läti karmid kokkuhoiumeetmed finantskriisiga võitlemisel on mitte ainult moraalsed, vaid ka tõhusad ning võivad olla eeskujuks teistele riikidele, küsis Briti ärileht Financial Times ning vastas, et üksnes teatud piirini.
Artikli autor Martin Wolf märgib, et 1,3 miljoni elanikuga Eestis, 2 miljoni elanikuga Lätis ja 3 miljoni elanikuga Leedus oli enne ma-janduskriisi laenudest juhitud buum. 2007. aastal oli Läti jooksevkonto puudujääk 22% SKt-st, Eestil 16% ja Leedul 14%. Kapitali juurdevoolu sisemaine analoog oli erasektori tohutu finantsdefitsiit, mis oli Lätis 23% SKT-st, Eestis 19% ja Lee-dus 13%, kirjutas leht.
Nagu tavaliselt juhtub, parandas buum eelarvepositsiooni. Eesti riigivõlg oli 2007. aastal miinus 4% SKT-st, Lätis 5% ja Leedus 11%.
Siis tulid finantskriisi neli ettekuulutajat: kapitali sissevoolu "ootamatu peatumine", varade hindade järsk langus, majanduskasvu langus ja eelarvepuudujääk. Vastuseks sellele otsustasid Balti riigid järgida valuuta seotuse ja range kokkuhoiu poliitikat. Ka õnnestus Lätil 2008. aasta lõpul Euroopa Liidu, Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF), Põhja-Euroopa riikide ja teiste organisatsioonide toetusel saada üsna suur päästepakett.
Mõned eksperdid kahtlesid, kas selline programm töötab, kuid nagu on selgunud, nad eksisid. IMF-i andmeil vähendas Läti 2008.-2012. aastal oma majandustsükliga arvestades korrigeeritud valitsemissektori eelarvepuudujääki 5,3 protsendini potentsiaalsest SKT-st ja saavutas 2012. aastal 0,8-protsendise majanduskasvu.
Selle strateegia pooldajad toovad esile hiljuti alanud järsku majanduskasvu. Näiteks kasvas Läti majandus 2009. aasta III kvartalist, kui see oli suurimas madalseisus, 2012. aasta IV kvartaliks 16%. Kuid see oli 2009. aasta III kvartaliks võrreldes 2007. aasta IV kvartaliga kahanenud 25%. 2012. aasta IV kvartalis oli Läti SKT kriisieelse perioodiga võrreldes ikka veel 12% madalam. See on halvem kui Iirimaa, Itaalia, Portugali ja Hispaaniaga juhtunu. Olukord kahes ülejäänud Balti riigis oli mõnevõrra parem, kuid ka nemad elasid üle järsu langusperioodi.
Sellistel tõsistel majanduslangustel on suur tähendus, märgib Wolf. Läti puhul oli summaarne kumulatiivne kaotus 2008. kuni 2012. aastani kuni 77% kriisieelsest aastasest toodangust. Leedus oli see kaotus 44% ja Eestis 43%. 2012. aasta IV kvartalis oli Läti SKT 41% väiksem, kui see oleks olnud siis, kui 2000.-2007. aasta kasvutrend oleks jätkunud, Eesti ja Leedu SKT samadel alustel aga 34% väiksem. Töötus on vähenenud, kuid 2012. aasta detsembris oli see Lätis ikkagi veel 14%.
Balti riikidest kõige raskemini kriisist mõjutatud Läti elas üle ühe kõige rängema depressiooni oma ajaloos, kirjutas Wolf, lisades, et Läti taastub, kuid pole veel täielikult paranenud. Kas Läti poliitika saab olla mudel teistele riikidele, küsib ta, ning leiab, et kui vastata tuleks ühe sõnaga, siis mitte.
Artikli autor toob esile mitmeid Balti riikide eeliseid võrreldes suuremate riikidega, nimetades madalaid palku, majanduste väiksust ja avatust, välispankade keskset rolli ja seda, et nende riikide rahvad näevad EL-i kuulumist kui alternatiivi Venemaa rüppe tagasilangemisele, mistõttu nad lepivad kergemini range kokkuhoiupoliitikaga. Eesti, Läti ja Leedu ei saa aga tema arvates olla veenev eeskuju suurtele majandustele, sest see, mis on võimalik väikeste avatud majanduste tingimustes, ei ole majanduslikus, poliitilises ega sotsiaalses mõttes praktiliselt teostatav suurte ja suhteliselt suletud süsteemide tingimustes.
"Keegi võib põhjendada, et Läti on mudel väikeriikide jaoks. Kuid arvata, et temast võib saada eeskuju kogu Euroopale, on lihtsalt hullumeelne," lõpetab Wolf oma artikli.
Financial Times’i artiklit refereeris ERR / uudised.err.ee
2. mail 2013
