Tõnis Luik, Lili Põldmäe, Liisi Vanaselja, Marissa Karuks, Kristiina Nieländer, Aili Beeli, Erik Vink-Lainas, Liisi Vink-Lainas ja taga Paul Vink-Lainas.
Eelmise aasta lõpul arutlesid Marissa Karuks ja Kristiina Nieländer, et oleks tore panna kokku eesti võistkond ja teha kaasa Tough Mudderi jooksus Vermondi osariigis Mount Snow’ suusamäe peal. Võistkond saigi kokku ja nimeks panime Estonian Mudaravi. Jooks toimus 6. juunil 2015.
Tough Mudder on meeskonnale orienteeritud takistusrada. Eesmärk on kontrollida inimeste füüsilist jõudu ja vaimset südikust. Tough Mudderi moto on sõbramehelikkus, mitte see, kes on kiireim. Kõik osalejad on valmis teisi aitama. Rada on tavaliselt kuskil 10–12 miili (18–20 km) pikk, mille jooksul tuleb osalejatel läbida mitmesuguseid oskusi ja füüsilist jõudu nõudvaid, kuid samas turvalisi maailmatasemel takistusi, mida on raske leida kusagil mujal.
Mount Snow rada oli 10,2 miili (16,42 km) pikk ja raja tõus oli kokku umbes 3000 jalga (914 m), mis võrduks peaaegu kolme Suure Munamäe kõrgusega. Rajal oli meil 18 erinevat takistust, igasuguseid erinevaid seinu, kust pidi üle ronima. Seinad olid kas viltu, otse, kaardus, mõned libedamad kui teised. Nagu ürituse nimigi ütleb, oli meil palju muda sees rabelemist. Kohe esimene takistus oli okastraadi alt läbi roomamine muda sees (“Kiss of Mud 2.0”). Muidugi tuli seda muda sees roomamist edaspidi veel, veidi erinevates variantides. Ka rada oli üpriski mudane, mis tegi liikumise raskeks.
Beached Whale: Liisi Vanaselja, Aili Beeli, Marissa Karuks, Tõnis Luik, Erik Vink-Lainas.
Üks vahva, aga raske takistus oli “Beached Whale”. See oli suur täispuhutud tuub, 12 jalga pikk, 18 jalga kõrge ja 30 jalga lai. Sellest üle saamine oli päris keeruline, aga võistkonnakaaslaste ja ka teiste abiga saime me sellega hakkama.
“Funky Monkey 2.0” takistus oli vist füüsiliselt kõige raskem, sest seal pidi rippuma redelil, mis oli kallakuga üles ja kust tuli käte abil edasi liikuda. Seejärel tuli haarata trapeze bar, et vibutada end edasi, et ulatuda alla laskuva toruni, mida mööda pidi ikka kätega liikudes takistuse lõppu jõudma.
Kuigi mitte iseenesest füüsiliselt raske, aga proovilepanev takistus oli “Arctic Enema 2.0”. Sellega oli päris raske hakkama saada. Takistus algas sellega, et pidi liuglema jäävanni, kust tuli siis üle ronida vaheseinast järgmisesse jäävanni, enne kui välja sai. Kuna see takistus oli juba lõpu poole, olid kõik lihased juba viimase vedru peal ja tõmbusid kangeks. Küll oli külm see jäävann!
Electroshock Therapy: Lili Põldmäe, Paul Vink-Lainas, Liisi Vink-Lainas.
Kõige viimane takistus oli “Electroshock Therapy”, kus pidi rippuvatest elektrit täis juhtmetest läbi jooksma. Lisaks oli see jooksmine muidugi läbi mudase vee ja üle heinapallide.
Lõpus anti igale lõpetajale oranž peapael, need, kes on seda juba mitmeid kordi teinud, said ka teist värvi peapaelu. Värv näitas, mitu korda on sellel üritusel juba osaletud. Lõpetajatele anti ka klaas õlut, mille me kõik olime auga välja teeninud.
Meie võstkond oli suurepärane, kõik me olime alati abivalmis nii oma võistkonnakaaslaste kui ka teiste vastu.
Mõned juba arvavad, et peaksime järgmisel aastal uuesti selle asja ette võtma, eks näe.
Meie poolehoidjad, kes meid innustasid ja olid meile moraalseks toeks, muutsid selle seikluse meie jaoks toredamaks ja meeldejäävamaks.
Liisi Vanaselja
