Turvalisim viis kellegi tõsiseltvõetavuse ründamiseks on seda tõsiseltvõetavust salamisi kulutada. Just seda teeb Venemaa NATOga, ja 5. septembril aset leidnud Eesti julgeolekutöötaja röövimine on osa sellest, kirjutab Edward Lucas Postimehe arvamusportaalis 9. septembril.
See röövimine näitlikustab viisi, kuidas Kreml töötab. Kuritegelikkus, luuretegevus, propaganda, ajalootunnetus ja diplomaatia osaliselt kõik kattuvad. Ajastus on suurepärane ja suurepärane on ka sihtmärgi valik: löök oli suunatud lääne kõige õrnemasse kohta – piirkonda selle vahel, mida eesliini riigid peavad väljakannatamatuks, ja selle vahel, mida nende liitlased on valmis märkama.
Tulemus on NATO aeglane kollaps. Allianss ei tea, kuidas toimida väikeste segadusseajavate väljakutsetega. Niisiis laseb Venemaa need valla. Kui need suudavad provotseerida reaktsiooni, ei ole Kreml millegi erilisega riskinud (Eston Kohvri saaks mõne tunniga üle piiri tagasi toimetada). Aga kui nad jäävad karistuseta, on nad loonud pretsedendi. Tulevased rikkumised on ilmselt suuremad. Väiksed riigid, kes alati ja igal pool sõltuvad pealesurutud reeglitest, kaotavad lootuse.
Eston Kohver on ordeni saanud kuritegudenurjaja. Oletatavasti oli ta mingit liiki seiremissioonil või kohtumas Vene kurjategijate jõugu informaatoriga. Selgusetu on, kas ta röövisid kurjategijad ja andsid ta siis üle Vene julgeolekuteenistusele või teevad kurjategijad märkimisväärselt korrumpeerunud Vene julgeolekuteenistusega koostööd. Röövijate kasutatud suitsugranaadid ja kommunikatsioonivahendite blokeerimine, millest Eesti meedia kirjutab, ei jäta muljet, nagu oleks tegu tavapärases jõugutegevusega.
Mida me aga teame, on see, et inimrööv on vana Nõukogude komme. Bohumil Laušman, silmapaistev Tšehhoslovakkia sotsiaaldemokraat, rööviti 1953. aastal Viinis ja suri pärast seda, kui talle oli antud psühhotroopseid aineid. Ülejooksikute ja dissidentide (ja mõnikord ka lääne sõdurite) röövimine oli Lääne-Berliinis külma sõja haripunktis tavaline.
Eston Kohver jõudis Moskva vanglasse ja on võimalus, et ta seisab silmitsi 20-aastase vanglakaristusega spioneerimise eest. Venemaa alustatud valeinformatsiooni kampaania sobib õpikunäiteks: Venemaa väidab, et Kohver tabati Vene riigi territooriumil ja koos luuretehnikaga. Ajaloo kaja toob peale külmajudinad: 1938. aastal võttis Nõukogude Liit kinni ja hukkas kolm Eesti piirivalvurit: Artur Pungase, Voldemar Käo ja Vassili Eva. Kaks aastat hiljem tungis Nõukogude Liit Eestile kallale.
Venemaa ei ole jätnud taganemisteed. Nüüd oleks raske tunnistada, et tõendusmaterjal oli ise sündmuskohale toimetatud, et seda sealt «avastada» saaks või et Eston Kohvri võtsid kinni kurjategijad. Võib juhtuda, et Venemaa püüab Kohvrit vahetada mõne tegeliku Vene spiooni vastu, keda Eestis kinni hoitakse, näiteks Herman Simmi vastu.
Eestil on ausa riigi maine isegi märkimisväärselt hämaras luuremaailmas. Venemaa on paadunud valetaja. Häiriv on aga see, et suurem osa meediat kajastab sündmust nii, nagu oleks mõlema poole väidetel võrdne kaal.
Inimrööv leidis aset vahetult pärast seda, kui Barack Obama külastas Tallinna ja ütles, et NATO kaitseb Tallinna just nagu ta kaitseb Berliini, Londonit ja Pariisi, täites üksteisele antud tõotust.
Alliansi 5. artikkel on kristallselge: rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu.
Venemaa saadikud kõigis NATO ja Euroopa Liidu riikides tuleb vaibale kutsuda ja neile öelda, et kui Eston Kohvrit kohe ei vabastata, võivad nad oma kotid kokku pakkida. Kõik NATO ja ELi riikide saadikud kutsutakse Moskvast tagasi. Ühelegi ametnikule, kes on inimrööviga mis tahes tasemel seotud, ei anta enam viisat, ja see puudutab ka nende perekonnaliikmeid. ÜRO Julgeolekunõukogus tuleb korraldada kriisiarutelu.
See näitaks Venemaale, et Obama ütlus «rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu» ei olnud nali. Kohver on see üks. Kõik eestlased tunnevad end rünnaku all olevana.
Aga kus on Eesti sõbrad?
