Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides on Ameerika eestlaste katusorganisatsioonina tegutsenud ligi 60 aastat. Mul oli au kandideerida ERKÜ üldkogusse 1965. aastal ning ma teenisin VI , VII ning VIII Esinduskogude koosseisudes kuni 1974. aastani. Tol ajal oli Rahvuskomitee austatud organisatsioon, mis tegeles Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisaktsioonidega ning eesti keele ja kultuuri säilitamisega.
Mullu esmakordselt tagasi tulles ERKÜ ridadesse peale 36-aastast vaheaega, oli mul tõesti masendav näha, kui madalale tasemele Rahvuskomitee toetus oli aastate jooksul langenud.
2010. aastal toimunud XX Esinduskogu valimistel osales kõigest 757 isikut ning ERKÜ aastatoetused, mis laekuvad vähem kui tuhandelt Ameerika eestlaselt, vaevalt küünisid $30,000 tasemele. Ja see siis kogu organiseeritud eestlaskonnalt USA-s!
Selge pilt ilmus silmade ette. Ameerika eestlaskonnast – mille arv rahvaloenduse põhjal ületab 20.000 hinge – osaleb Rahvuskomitee tegevuses vähem kui 5%! Teised on kas huvi kadumise pärast eemale langenud või eesti keele mitteoskuse pärast tagasi peletatud organiseeritud eestlaskonna tegevusest. Tundus, et Rahvuskomitee peaks rajama oma tulevase tegevuse suurema telgi alusel, mis võluks neid ameerika eestlasi, kes on vahepeal ära langenud, mitte ainult neid, kes on jätkuvalt meie kohalikes organisatsioonides osalenud.
Pakkusin ERKÜ esinduskogule kaheharulist uurimisprogrammi. (1) Korjame küsitluslehe abil andmeid meie ühiskonnalt, selgitamaks, kuidas ERKÜ senist tegevust hinnatakse. (2) Uurime teiste rahvuste katusorganisatsioonide tegevust, leidmaks sealt parimat praktikat meie tulevase tegevuse suunamiseks. See leidis ka heakskiitu strateegiakomitee loomise näol, mille esimehena ma hetkel tegutsen.
Küsitluslehe detailide väljatöötamine vajas otsuseid, mis kindlustaksid võimalikult laia leviku. Põhimõte on saada tagasisidet ka neilt, kes hetkel ei osale ERKÜ tegevuses. Sellest kujunes internetipõhine küsitlus veebilehel www.SurveyMonkey.com , mis igal juhul vajas inglise keele kasutust. Edasi kujunes meie “lumepalli” praktika, kus me palusime kõiki osalejaid, et nad edastaksid küsitluslehe oma tuttavatele ja eriti neile, kes on organiseeritud eestlaskonnast eemale jäänud.
Vaba Eesti Sõnas ilmunud küsitlusleht oli samadel kaalutlustel ainult ingliskeelne. Seal lisandusid veel administratiivsed küsimused nagu lisakulu, mis tekib kakskeelse trükkimise puhul ning tulemuste kogumine inglise keelt valdavate abijõudude poolt.
Mõningate lugejate poolt tagasisidena mainitud hämmastus eesti keele puudumise üle küsitluslehtedes on muret tekitav. See ainult kinnitab, et meie ühiskonnas on jätkuv lõhestus keelekasutamise suhtes. Ma võin teile aga kindlalt kinnitada, et Rahvuskomitee ei ole inglise keele peale üle läinud – kuigi ma ise oleks väga sellise otsuse poolt!
Eesti Vabariigi taasiseseisvumine juba 20 aastat tagasi tõstis meie õlgadelt kunagi kantud koorma eesti keele ja kultuuri hooldajatena, sest eesti keel ja kultuur arenevad hoogsalt kodumaal.
Eesti Vabariik on aga jätkuvalt oma suurnaabri surve all ning vajab püsivat toetust vaba maailma eestlaskonnalt – nii poliitiliselt kui majanduslikult. Selleks peaksime värbama ka neid, kes keeleoskuse puudumise tõttu enam meie ühiskonnas ei tegutse!
Arne Kalm
ERKÜ juhatuse liige
