Ivari Padar ja Valdur Tiit Klõbi talus. Foto: Viido Polikarpus
Eelmisel nädalal käis meie Klõbi talus endine põllutööminister ja Võrumaa mees Ivari Padar (pildil vasakul). Teda huvitas meie päikesepark. Ta ütles, et kuigi meie talud on üsna lähestikku ja ta on juba ammu tahtnud külla tulla, on see ikka viibinud. Muidugi oli ta lehtedest lugenud meie projektist ja pingutustest päikesepargi rajamisel.
Kui Ivari Padar oma autost välja tuli ja meie 11 päikesejälgijatega torni nägi, siis teatas ta rõõmsal häälel, et nüüd on tal tõepoolest väga hea meel, et ta seda kõike oma silmaga näinud. Mitu korda tunnistas ta, et ta on väga imponeeritud meie ettevõtmisest.
Ivari rääkis, et Eestis on palju amatöörlikke katseid taastuvenergia alal võimekate ja loovalt mõtlevate isikute poolt, aga ükski neist ei ole ligilähedalegi saanud sellele, mida meie oleme saavutanud.
Kui ma rääkisin talle oma plaanist hakata päikeseenergiast vesinikku tootma, hakkas ta naerma ja ütles: „Viido, veel üks pomm! Sul on tõesti kavas maakera õhku lasta!“
Ivari viitas muidugi sellele, et kui ma teenisin USA armees, siis pidin ma helikopterilt langevarjuga alla hüppama, väike aatompomm seljakotis. Seda kutsuti SADM-iks (Small Atomic Demolitions Munition) ja nüüd on minu huviks toota vesinikku, ainet, millest sai alguse Hindenburgi katastroof.
Õhulaeva Hindenburg katastroof toimus neljapäeval, 6. mail 1937, kui Saksa reisijate tsepeliin LZ 129 Hindenburg süttis ja hävis maandumisel Lakehurstis USA-s. Ootamatult lahvatanud leegist tekkinud tulekahjus lagunes tsepeliin vähem kui minutiga.
Katastroofis hukkus nii reisijatest kui ka meeskonnast kokku 36 inimest. Hindenburgiga tehti kokku 50 ülelendu Atlandi ookeanis. Lakehurst on vaid mõne miili kaugusel Lakewoodist, kus ma elasin ja kus on praegugi suur eesti kogukond, kes asus sinna elama 1950. aastatel. Samuti on seal suur juudi kogukond ja afroameerika kogukond.
Tsepeliini allakukkumisel sai ka maapinnal surma üks inimene. Mida aga eriti ei teata, on see, et 31 inimest suri lennuaparaadist välja hüppamisel, mitte leekides. Vesinikust tingitud põlengud on ümbruskonnale vähem hävitavad kui gaasiplahvatuse tagajärjel tekkivad põlengud või ka metsapõlengud.
Vesinik on väga kerge ja kui Hindenburgi süttis, siis tõusid leegid üles, mitte ei langenud alla. Need inimesed, kes said põletushaavu, said need kokku puutumisel alumiiniumitolmuga, millega oli õhulennuk ümbritsetud, ja mitte vesinikust.
Poliitikud kuulevad oma valimisringkonnast kirglikke sõnumeid iga päev, tihti on nad sunnitud tüdimuseni kuulama ettekandeid konverentsidel või pikki kõnesid õhtusöökidel. Ma hindan seda, et Ivari Padar võttis aega ja külastas meie veebilehte ning tuli ja kuulas ära meie mured.
Meie tähendab seda, et minuga koos oli Valdur Tiit Estonian Euromanagement Institute’ist. Ivari on väga positiivne inimene ja teda tuntakse siin Lõuna-Eestis kui kohalikku talunikku ja meest, kelle peale võib kindel olla. Mina tundsin teda juba siis, kui mul oli Tallinnas Eesti Maja restoran, mis asus otse välisministeeriumi kõrval ja kust astusid läbi paljud Eesti poliitikud.
Valdur Tiit on kosmoseteadlane, ta töötas omal ajal edukalt Moskvas Nõukogude kosmoseprojektidega.
Aga ta on ka kõva maletaja – ta mitte ainult ei ole Paul Keresega malet mänginud, vaid on teda ka korra võitnud!
Valdur teab, mis on vesinik, ja ta on veendunud, et sellest saab tulevikus toota kütust.
Viido Polikarpus
