Vabandan kõigepealt, et olen käesoleva artikliga hilinenud, sest mu sõbra Endel Uiga suur sünnipäev oli juba 3. märtsil, seega kaks kuud tagasi. Aga antud tähtpäev on sedavõrd auväärne, et õnnesoovi viivitus palju ei riku. Annan nüüd ülevaate juubilari elust ja tööst.
Endel Uiga sündis pöördelisel ajal, 1918, kui Eesti oli saavutanud vabaduse. Eesti Vabariik oli küll välja kuulutatud, kuid rahvas võitles suurte raskustega. Nii võib arvata, et elu juubilari sünnipaigas Koplis, Tallinna vaeseimas linnaosas, polnud lilleaed. Isa Joosep oli sõjaväeametnik, ema Adele töötas kodus õmblejana. Perekonnale oli aga uhkuseks, kui poeg Endel vastu võeti Tallinna Tehnikumi – tehnilise õppekavaga keskkooli Koplis. Siit sai alguse Endeli huvi tehnika vastu. Ta muusika- ja kunstiarmastus pärineb aga ema kultuurilistest huvidest, sest ema luges palju ning armastas teatrit. Pole ime, et tänini on teatri- ja balletietendused ka poja üheks huvialaks.
Endeli teekond jätkus Tallinna Tehnikaülikoolis, mille ta lõpetas cum laude elektrotehnika alal 1944. Hiljem Saksamaal, Stuttgarti Tehnikaülikoolis, lisandus veel Dr. Ing. kraad. Aastal 1942 abiellus juubilar Elise Miitraga. “Tubliks elukaaslaseks on Elise olnud läbi kõikide nende aastakümnete” – need on Endeli enda sõnad. Neile sündis kaks poega ja kolm tütart, kellest aga tütar Ann suri 1990. Abikaasa Elise kustus aastal 2010.
Eesti saatusaastad 1941-44 ei säästnud Endelit. Ehkki ta pääses 1941. aasta Punaarmee mobilisatsioonist, jäi ta 1944. a. sügisel Kuramaa kotti, kust õnnestus viimase laevaga pääseda Saksamaale, tuues kaasa paarkümmend tema hoolde usaldatud lennuväepoissi. Õnneks oli ka abikaasa Elise koos tütrega Eestist välja pääsenud ja nii sai perekond uuesti kokku Austrias 1945.
Saabudes USA-sse, asus Endel tööle elektroonika alal. Kuna teaduse alal tehti Ameerikas peale sõda suuri edusamme, siis avanes tal võimalus siin täies ulatuses osaleda, olles mitmes elektroonikafirmas tehniliselt juhtival kohal ja õpetades 1974-80 optoelektroonikat Morris County College’is (NJ). Siin kirjutas Endel oma õpperaamatu “Optoelectronics”, mida palju kasutati.
Huvialade poolest on Endel olnud laiaulatuslik. Veel 90-aastaselt harrastas ta suusatamist ja tennisemängu, lisaks kuuma sauna, mille jaoks ta ehitas oma koju saunaruumi. Siin käis meie“saunaklubi” (eestlased ja ameeriklased) palju aastaid koos. Istusime laval suures kuumuses ja vihtlesime. Hiljem sai arutatud õlle ja suupistete kõrval kõikvõimalikke maailma probleeme. Toredad olid need õhtud tänu Endeli ja ta abikaasa külalislahkusele. Endeli huvide hulka kuuluvad veel sepatöö, bridžimäng ja eriti fotokunst. Kes temalt on saanud pühadekaarte, see teab, millest ma räägin. Endel on esinenud paljudel fotonäitustel ja pälvinud auhindu. Viimastel aastatel on ta edukalt viljelenud abstraktse kunsti rakendamist foto alal.
Endel elab ikka ta enda poolt kavandatud majas New Jersey lääneservas. Hoone asub mäe harjal, kust avaneb kaugvaade kuni Delaware Water Gap’ini. Võiks arvata, et selline koht on ebasobiv kõrges eas inimesele. Endelile on paik aga kodu, millest ta loobuda ei soovi. Õnneks elab üks tütardest lähedal ja ka üldiselt on vajaliku abi eest hoolitsetud.
Mida veel Endeli kohta öelda? Kõigepealt, et talle oli suureks rahulduseks osaleda 20. sajandi tehnilises arengus. Teiseks, et ta on võinud kahel korral kaasa elada Eesti riigi sünnile ja jälgida Eesti kasvu ning arengut. Kolmandaks, et Endel on Eesti vanim elusolev reservohvitser, algusega 1935. Ja neljandaks, et kõrgest east hoolimata on ta regulaarselt külastanud taasvabanenud Eestit. Tänavu märtsis – nädal peale 100. sünnipäeva! – oli ta jälle Tallinnas, kus esines Eesti Rooma Klubis pikema kõnega riigiametnikele ja haridustegelastele.
Nii jääb vaid soovida, et Endel Uigale kingitaks veel rohkelt aastaid, et ta saaks senist viljakat elu jätkata.
Raul Pettai
