Sõnad „ema“ ja „keel“ kannavad eri tähendusi, mis loovad kokkupandult kolmanda. Emakeelepäeva eel palus Tartu ülikooli ajakiri Universitas Tartuensis ülikoolipere liikmetel mõtiskleda emakeele tähenduse üle. Inspireerigu need üksteist nii rikkalikult täiendavad mõtted meie lugejatki vaagima, mida tähendab tema jaoks emakeel.
emeriitdotsent,
keeleteadlane
Emakeel seostub minu südames ja mõtteis mu kodupaigaga, täpsemalt Aru-Uuetoa taluga, kus olen sündinud ja pereringis Lääne-Nigula murrakut rääkima õppinud.
Oma elutöö olen teinud Tartu Ülikoolis õppejõuna ja eesti vana kirjakeele uurijana. Oleme välja selgitanud ka sõna emakeel esmaesinemuse kirjalikus tekstis.
Lugejal on ehk huvitav teada, et sõna emakeel kasutas 16. septembril 1603 Tallinna Püha Vaimu kiriku diakon Georg Müller oma 12. jutluses. Olgu siinkohal see lause tänapäevases kirjaviisis ka ära toodud:
„Sest meie elu ning tegu võib Jumalale ainult siis meelepärane olla, kui me teda jumalakartuses kaunite lauludega täname ning oma emakeeles appi hüüame.“ (Vt Georg Müller 2007. Jutluseraamat. Eesti Mõttelugu 78, Tartu: Ilmamaa).
humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna emeriitprofessor
Emakeel on see, mis enam kui miski muu seob üht rahvust (rahvast) ja tema kultuuri kindla bio- ja geofüüsilise asupaigaga. Kui suurrahvastel on (ükskõik kui õiglase või ebaõiglase ajalookäigu tulemusena) oma lai keeleline diasporaa, siis väikerahvad saavad oma tunnuslikku peamärki, keelt, kaitsta üksnes selsamal ajaloolisel maalapil, mis saatus neile on määranud.
Suurrahvad kasutavad oma keelt iseendastmõistetavalt kui midagi, mis neile igavesest ajast on tagatud. Väikerahvad seevastu on aina õiglaselt, olemasoluliselt haavatavad: kui kaob nende keel, kaob ka rahvas, mis seda keelt on kandnud. Väikerahvad peaksid oma keelt suhu võttes ja kirja pannes iga päev tajuma seda kui üht maailma ja looduse imedest ning mitte unustama, et läbi aegade on elava emakeele ja selle arengu peamine ja kindlaim vaimne vundament olnud omakeelne algupärane kirjandusloome põimingus emakeelde vastu võetud (s.o tõlgitud-tõlgendatud) maailmakirjandusega.
väliseesti külalisprofessor
Minu jaoks tähendab emakeel eelkõige minu 1942. aastal Tartus Toomemäel sündinud ema keelt.
Paguluses Californias Santa Cruzi mägede kõrgete sekvoiametsade all külma sõja kõige külmematel aastatel kasvatas ema mind ussisõnade vaimus uskuma meretagusesse maasse, kus terve rahvas kasutab meie salapärast muinasjuttude keelt argipäeva asjade ajamiseks.
Minu jaoks on emakeel isa keele tasakaalustamiseks, nagu nägemine kahe silmaga, et sügavust paremini märgata; väikeste ja õrnade ning unustatud asjade tähelepanemiseks, mis muidu jääks kahe silma vahele; meeldetuletus, et elus on midagi enamat kui suurtes keeltes puhkenud lahkhelid ning et kõige olulisem ja ilusam õitseb meie elu pragude vahel – just seal, kust oleme kõige rohkem katki ja kaotanud lootuse.
VES / https://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/3986
