Kõik siin elus on suhteline. Igaüks meist püüab oma elu natukenegi paremaks muuta, mõni ainult unistades, mõni aga tegutsedes. Ometi pole keegi rahul sellega, mis tal on. Suurimad mõtlejad, keda maailm tunneb, on kinnitanud, et õnn võib peituda su oma tagaõues, seda ei pea minema otsima kuskilt kaugelt. Kui inimene pole rahul iseendaga, siis ei saa ka miski muu teda õnnelikuks teha.
Meie Klõbi talu aias toimetamine tuletab mulle tihti meelde filme, milles kujutatakse tähtsaid mehi, endisi riigipäid, CIA või M15 juhte jne, kes on jäänud pensionile ja kelle igapäevast elu täidavad nüüd aiad või kasvuhooned. Miks on nii, et just selline tegevus hakkab inimestele vanas eas meeldima?
Võib-olla on rikkus, võim ja õnn vahel vaid saatuse kingitus. Kui sul on kõik see olemas olnud, kuidas sa siis tõestad, et ta ikka veel olemas on? Oma aias loomulikult. Oma aias oled sa nagu jumal, siin võid sa asutada mini-Eedeni, kui sul on piisavalt vett ja tahet oma aega sellesse panustada. Oma aed muutub iga su tehtud sammuga üha erinäolisemaks, üha kunstilisemaks. Minust on saanud korralik aiapidaja tänu mu naise Heli jõupingutustele. Ega see kõik lihtne pole olnud, pean ma tunnistama.
Kümmekond aastat tagasi, kui me tegime oma talus suuri renoveerimistöid, pidime kogu maja ümber oleva aia üles kaevama. Kaunis elulõng, mis kasvas vastu hoone lõunapoolset külge, mattus suure kruusahunniku alla. Tol ajal olin ma mures kõige pärast, mis toimus majas sees ega pööranud erilist tähelepanu väljas toimuvale. Kui Heli oli viinud mu nii kaugele, et olin sunnitud akna alt kruusa ära vedama, alustas ta otsemaid uue aia kujundamisega. Ta oli väga õnnelik, kui nägi, et meie elulõng oli kogu selle vaeva üle elanud ja juba ronis vaikselt mööda majaseina üles. See taim oli oma nime väärt. Heli rääkis mulle, et elulõng oli ta ema lemmiktaim ja see, et ta ikka veel elus oli, kinnitas Helile, et ema hing oli siin meie tööde ja tegemiste juures. Nähes, kui tähtis elulõng Helile on, hoidsin ma tal alati silma peal ja kastsin korralikult.
See, kuidas Heli suudab aia kauni hoida, on imetlusväärne. Aga see on ka suure hoole ja vaeva tulemus. Ma pean tunnistama, et tal on kätt ja silma aiatööde jaoks. Ilmselt seepärast, et ta on setu ja öeldakse, et setud on sündinud, käed mullas. Ameerikas kutsutakse seda otsesõnu „roheliseks pöidlaks“. Minuga aga on lugu nii, et kuuldavasti pole ma pool aega oma elust olnud jalgadegagi maa peal.
Inimest peab ikka kiitma, siis teeb ta veel rohkem, kui ta muidu teeks. Mõned aastad tagasi kiitis Heli mind, et ma olen aia eest hästi hoolt kandnud. Olin nagu kõrvust tõstetud ja mõtlesin, et oodaku, ma talle veel näitan, mida ma tegelikult võin! Võtsin Heli väetisepudelid, mida olin näinud teda kasutavat, ja väetasin taimi veelgi hoolsamalt kui seni. Et kui Heli jälle maale tuleb, siis ta näeb, kuidas taimed on kaks korda suuremaks kasvanud. Asi lõppes sellega, et kummalisel kombel tõmbus maa mustaks ja kõik taimed surid välja! Ma ei teadnud, mida teha! Kõige hullem lugu oli elulõngaga, mille õied hakkasid maha langema.
Kui Heli maale tuli, siis seisis ta sõnatult aias ja vaatas, mis seal oli toimunud. Ka mina hoidsin suu kinni. Lõpuks hakkasin ma südamest vabandama ja kinnitasin, et tahtsin vaid head. Näitasin talle, millist „väetist“ ma olin kasutanud. Selle peale hakkas ta südamest naerma. „Viido on ikka Viido,“ ütles ta. Kuna ma ei lugenud, mis pudelitel kirjas oli, siis olin ma väetise asemel aia kaunid lilled kastnud korduvalt üle lahjendamata umbrohuhävitajaga ja pannud seda nii rohkesti, et taimed ei elanud seda kogust üle.
Tassisime Heliga aeda uue mulla. Elulõngal läks kosumiseks mitu aastat, aga tänavu on ta jälle uhkelt õitsema hakanud. Küllap on Heli ema hing tagasi koju pöördunud. Ma loodan, et ta on mulle andestanud minu „musta pöidla“.
Viido Polikarpus
