Järvi Linda Raudsepp
Möödunud on aasta, kui elukutseline tantsija ja balletiõpetaja Järvi Linda Raudsepp alustas pikemat teatrireisi Aasia ja Lähis-Ida suurlinnades. Nõudlik ettevõtmine algas ettetantsimisega New Yorgis. Tulemus oli kaheaastane leping, mis on viinud teda teatrigrupi koosseisus ühest Aasia ja Lähis-Ida linnast teise kui osaline tantsuansamblis ning solist muusikalis ,,Ooperifantoom” (Phantom of the Opera).
On paras aeg teha kokkuvõte tema senisest tegevusest, kusjuures pakuksime ka lühikese tagapõhja. Järvi sai oma balletitreeningu ühes tugevamas balletikoolis Põhja-Torontos, kust ta peatselt siirdus – veel keskkooliõpilasena – aastaks Eesti rahvusooperi Estonia balletirühma.
See oli haruldane ja ettekujutamata algus tema balletikarjäärile. Olles veetnud veel aasta Tallinna Balletikoolis, tegi ta läbi intensiivse treeningu Orlandos, Floridas ja ühines aastaks Rhode Islandi tantsutrupiga, Festival Ballet Providence. Naastes Torontosse, lõpetas ta keskkooli ja võttis veel paar kursust Toronto ülikoolis. Samas avanesid tal tantsumaailmas mitmesugused võimalused, tihti peaesinejana, kuid ka nõudlikus ametis kui balletiõpetaja. Olles pidevalt käinud ettetantsimistel New Yorgis, avanes tal võimalus ühineda suure meelelahutusettevõttega GWB Entertainment, mis korraldab ülemaailmseid teatrireise.
Esimene lavategevus toimus Filipiinide pealinnas Manilas, kus toimusid ka harjutused ja muud ettevalmistused. Lavastaja leidis, et tantsijatel olid ilusad hääled ja otsustas, et nemad laulaksid kooriga koos aldi partiid, samal ajal kui nad tantsiksid. See iseenesest tegi tantsimise eriti nõudlikuks, olgugi et mikrofone kanti ümber pea. Aga laseme Järvil iseloomustada oma elamusrikast tegevust.
Järvi grimmi tegemas, valmistudes elustunud leierkasti ahvi rolli, milles tal on küllaltki oluline liikuv osa ühes tantsulavastuses muusikali raames. Foto: Rachel Thalman
Kui tihti toimusid etendused Manilas?
Iga päev, väljaarvatud esmaspäeviti. Laupäeval ja pühapäeval andsime kaks etendust. Kokku siis kaheksa etendust nädalas. Ja selline on olnud meie rutiin igas linnas.
Mis on teie tantsurühma kohustused?
Esimeses vaatuses on meil kolm tantsu varvastel. Samaaegselt peame ka laulma. Teine vaatus algab avarama tantsuga, milles anti minule eriülesanne. Pean mängima elustunud leierkasti ahvi, kes juhatab ühte neljaliikmelist rütmiansamblit orkestri taldrikute abil. See on omamoodi kergemeelne, isegi veidi humoorikas eraldi lavastus.
Kuidas see kohustus sinule langes?
Võibolla minu tantsustiili poolest. Meil tantsurühmas on kõigil erinevad oskused. Aga kui tantsime varvastel, oleme kui üks.
Kas oli pärast etendusi aega Manilaga ka tutvuda?
Oli küll. Meile pakuti päris ilus hotell, mis oli aga veidi ohtlikus rajoonis. Tehti kommentaare, kui tänavale läksime. Alati grupis. Kerjused olid üsna agressiivsed. Üldiselt oli Manila suur ja uhke linn.
Kas väljaspool linna oli ka aega käia?
Jah, paari tunni kauguses on üks kunagine vulkaan, mille avar kraater, nagu järv, sisaldab kuuma vett. Selle vulkaani nimi on Taal. Seal käib palju turiste. Külastasin seda koos grupiga. Tuli hiljuti välja, et paar kuud tagasi purskas vulkaan ja hävitas järve. See oli harukordne looduslik fenomen. Ja hädaohtlik kõigile selle ümbruses. Viibisin õnneks muusikaliga kusagil mujal.
Kuhu sa tahaksid meid järgmisena viia?
Noh, lendame siis jutuhoos Singapuri, sest sinna läksin meie teatritrupiga koos ju peatselt pärast Manilat.
Kuidas iseloomustaksid Singapuri?
Singapuri valitseb range kord. Linn jätab kuidagi puhta ja rikkumatu mulje. Manila oli kuidagi inimlikum. Rahvas Singapuris oli aga ikkagi lahke, kuigi tagasihoidlikum.
Kas saite seal ka veidi seigelda?
Singapuris on haruldane botaanikaaed. See on maailmakuulus. Ja linna läheduses on saar nimega Pulau Ubin. Seal nägime igasuguseid eksootilisi loomi, peamiselt ahve. Pisike emaahv meie silme ees andis pojukesele rinda. See oli nii armas.
Kuhu siis suundusite?
Kuala Lumpuri. See on suurlinn Malaisias, kus esinesime kõige uhkemas ehitises nimega Istana Butaya. See on nii teatrihoone kui ka ooperimaja. Selle läheduses asuvad nõnda nimetatud Batu hiigelkoopad, kuhu viivad publikut hästi tuntud eredalt värvilised suured trepid.
Ja kuidas esinemistega läks?
Esietendusel meil oli kõige elavam vastukaja, mis meil sinnamaani oli olnud. Kogu rahvas kargas püsti ja hõiskas ning plaksutas kaua aega. Juulikuus saime kolm nädalat puhkust, kuna oli vaja transportida kulisse ning kostüüme teise riiki. Kuna kulissid meil on nii suured, oli vaja kasutada laevu.
Kus oli teie järgmine peatus?
See oli Iisraelis. Esinesime Tel Avivis. Nooruslik ja elav atmosfäär. Toit oli haruldane.
Ja publik?
Meil oli seisev aplaus igal etendusel.
Midagi turisti vaatevinklist?
Käisime loomulikult Jeruusalemmas. Surnumeres, mille vees on võimatu põhja vajuda, ujusime meie, tantsijad, balletipoosides.
Kas said vahepeal ka Kanadas käia?
Jah, septembris olin taas Torontos. Tartu College’is tähistati eestlaste suurpõgenemist. Seda tehti peamiselt paguluslauludega. Esitasin paar laulu. Olin vahepeal harjunud laval laulma.
Järgmine peatus oli vist Dubais. Kommentaare?
Linn on väga suurejooneline. Peaaegu ekstravagantne. Dubais asub kõige kõrgem torn maailmas, nimega Burj Khalifa.
Ooperifantoom – näitlejaskond Dubais. Tantsurühm koos Järviga esimeses reas. Foto: GWB Entertainment
Ja publik?
Haruldaselt riietatud. Ballikleidid ja kikilipsud. Huvitaval kombel paljud neist esinemise lõpus – aplausi asemel pigem salvestasid meie kummardusi oma telefonidega.
Ja siis läks lend Lõuna-Koreasse, kust sa just saabusid.
Just nii. Esinesime Busanis. Linn ise on mere ääres, seejuures väga meeldiv. Minule torkasid silma mitmed linnaturud, nii toidu kui riiete poolest. Linnast iseloomustusi rohkem ei saanud, sest uue koosseisu tõttu meil hakkasid toimuma jälle proovid. New Yorgist saabus meie muusikadirektor, kes nõudis meilt parimat.
Kus on teie järgmine peatus?
Kavatsus on esineda neli kuud Seoulis, Lõuna-Korea pealinnas, mis on hiigellinn. Meile on öeldud, et kavatsus on ka esineda Daegus. Peale selle on ettenähtud esinemisi veel kahes asukohas.
Milliste tunnetega oled ise elanud kaasa etendustele?
Alguses, ja see siis peamiselt Manilas, olin igal etendusel täis entusiasmi. Kui ma esimest korda kuulsin orkestrit ja teiste lauljate hääli, mul nagu oleks süda karanud kehast välja. Ma hakkasin rõõmust lihtsalt nutma.
Aga hiljem?
Võin öelda, et lõpuks – pärast 50 etendust Manilas – olin valmis rahulikumalt edasi minema teekonnal teistesse Aasia linnadesse. See on vastutust nõudev tegevus ja töö. Aga see on olnud minu unistus.
Kas saad öelda midagi kokkuvõtteks?
,,Ooperifantoomi” on esitatud kui muusikali, aga laulmine selle juures on nii-öelda klassikalises stiilis. Publik on tihti reageerinud sellele särasilmil ja naeratus näol. See peaks midagi ütlema. Ja publikult oleme senini saanud positiivse vastuvõtu alusel head energiat.
Kui kaua kestab sinu leping selle toreda aga pikaajalise ettevõtmise juures?
See on ette nähtud detsembri alguseni.
Ja edasi?
Teatud määral on mu süda New Yorgis. Mu kallis ema õppis seal balletti. Seal on mul ka sugulasi. Minu kaheaastane leping sai sõlmitud New Yorgis, kus toimus ka minu ettetantsimine. Sooviksin seal proovida oma tiibu.
Aitäh, Järvi! Edu!
Ref. ajalehest Eesti Elu
