4. veebruaril anti Arvo Pärdile pühendatud muusikamajas Ukuaru pidulikult üle Kultuurkapitali 2025. aasta peapreemiad ja elutööpreemiad ning kujutava ja rakenduskunsti, audiovisuaalse kunsti ja rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemiad. Kirjanduse elutööpreemia pälvis kirjanik Elin Toona, kes elab nüüd taas Eestis.
Elin Toona sai elutööpreemia eksiilis ja Eestis kirjutatud teoste eest, mis on parimaks näiteks eesti kirjanduse avarduvast ühtsusest ja järjepidevusest, tõestades, et polegi vahet ulgu- ja kodu-eesti kirjandusel.
«Looming vajab nii lavasära kui ka vaikust. Vajab julgust katsetada ja õigust puhata. Eesti Kultuurkapital aitab hoida keskkonda, kus loojad saavad keskenduda sisule: ideele, mis sünnib vaikselt; tööle, mis võtab aega; kvaliteedile, mis ei lepi pealiskaudsusega. Selles on Kultuurkapitalil kandev roll — mitte ainult toetuste andjana, vaid partnerina, kes aitab hoida tervet meie kultuurivaldkonda koos. Täna välja antud Kultuurkapitali auhinnad on tunnistus sellest, et looming ei ole luksus, vaid kõiki eestimaalasi puudutav eluringlus,» ütles oma tunnustuskõnes kultuuriminister Heidy Purga.
Kirjanik Elin Toona lahkus Eestist 1944. aastal, kui ta oli 7-aastane ja on nüüd jõudnud tagasi koju. Elutööpreemia tänukõnes vaatas kirjanik tagasi oma elu algaastatele, kust tema kirjutamisharjumus alguse sai.
Elin Toona: “Meie tihti nimetame sündmusi saatuseks, aga hiljem elus taipame, mis tõesti juhtus ja mis juhtis mind praegu siia. Ei midagi prohvetlikku, vaid harilik päevakava lapsepõlves Haapsalus, et ma ei segaks vanatädi Alma klaveritunde. Sest teadsin, et meie eestoas oli minuvanuseid, kellega ma oleksin tahtnud mängida. Aga kohe, kui kuulsime eestoast klaverikäivitamist, haaras mu Mämmä (vanaema) paberi ja pliiatsi ja käskis mul istuda köögilaua taha ja kirjutada nagu vanaisa (Ernst Enno – toim), kes kirjutas “Üks rohutirts läks kõndima”.
Või siis midagi joonistada. Mämmä, kui endine Soome kunstniku Gallen Kallela õpilane siis kritiseeris mu joonistusi, perspektiivi, parandas kirjavigu, paelus minu tähelepanu, kuni me ei kuulnud enam klaverit eestoast. Õpilased olid lahkunud. Nii algas minu kirjanikukarjäär.
Kui puhkes sõda, oli minu tähelepanu uuesti vaja mujale suunata. Laeval ja rongides tirtsusime me rohutirtsudena vaikselt, DP-laagris olin ma vaba ja vallatu. Kui jõudsime Inglismaale, pandi mind lastekodusse – ema tööleping ütles, et tal ei tohtinud olla ülalapeetavaid. Kuid mul lubati Mämmäga kord nädalas kohtuda.
Kui sain 15 aastaseks, pani linnavalitsus mu kudumisvabrikusse telgede taha ja seal hakkasingi kirjutama. Kõigepealt inglise keeles. BBC raadiole kirjutasin oma sõbrast hiirest, kes elas minu kudumisvabriku telgede all. Siis “Eesti Häälele”, Tulimullale”, “Manale” ja kui sain vanemaks, sooritasin inglise teatrikooli eksamid. Oodates järjekorda, pandi mind käskjalaks Londoni teatrites. Tutvusin maailma kuulsaimate näitlejatega, aga nendes draamades olin juba kodus osalenud. Pöörasin selja lavale ja tulin tagasi rohutirtsu juurde.
Oleme nüüd mõlemad vanad, jalad valutavad, põlved ei paindu, kuid sõprus on kestnud tänaseni. Ja me tirtsume endiselt. Ja kui mitte enam lihas ega luus, siis hinges, kus oleme taevaisa kõige imelisem töö. Ja mina olen nüüd tagasi kodumaal. Ja ma tänan teid veelkord tänase tunnustuse eest!”
Koos Elin Toonaga said Kultuurkapitali 2025 elutööpreemiad:
Ants Hein – arhitektuuri valdkonna elutööpreemia arhitektuuriajaloolasele ja Eesti mõisakultuuri uurijale,
Rahvuvahelise filmifestivali Pimedate Ööde Filmifestival (PÖFF) looja ja peakorraldaja Tiina Lokk – audiovisuaalse kunsti valdkonna elutööpreemia Eesti viimise eest filmifestivalide maailmakaardile,
Helilooja ja interpreet Rein Rannap – helikunsti valdkonna elutööpreemia žanrite vahel ristlevale muusikule, unustamatute meloodiate meistrile, kuulajaid sütitavale pianistile – seda rohkem kui pool sajandit,
Tõnu Pääsuke – kehakultuuri ja spordi valdkonna elutööpreemia tunnustatud noortetreenerile, kelle pühendumine ja saavutusele orienteeritus aitab noored tippu viia,
Kunstnik Sirje Runge – kujutava ja rakenduskunsti valdkonna elutööpreemia abstraktse maalikunsti keele mõjusa avardamise eest,
Näitleja Kaie Mihkelson – näitekunsti valdkonna elutööpreemia eluaegses tippvormis näitlejale, põlvkondadeüleselt inspireerivale kaasteelisele ning õpetajale,
Laine Lõvi – rahvakultuuri valdkonna elutööpreemia seto kultuuri kauaaegse hoidmise ja edendamise eest.
Kultuurkapitali aastapreemiaid antakse välja alates 1995. aastast. Valdkondliku peapreemia suurus on 10 000 eurot ja elutööpreemia suurus 15 000 eurot. Kõik laureaadid saavad tänutäheks meene, kuldse kera “Jonnakas”, mille autorid on Risto Tali ja Rait Siska.
Kultuurkapitali auhindade gala otseülekannet sai 4. veebruaril jälgida ERR-i kultuuriportaalis ning seda saab järele vaadata Jupiteris. Neljapäeval, 19. veebruaril kell 20 (eesti aja järgi) on ETVs erisaade «Kultuurkapitali aastapreemiad 2025», kus Kultuurkapitali peapreemia ja elutööpreemia laureaadid kõnelevad oma tööst ja tõekspidamistest.
VES
