Arvo Volmer ja Triin Ruubel. Tekst ja fotod: blog.erso.ee
Järg samanimelisele artiklile.
Põhja-Iowa kolledži saalis esines ERSO esmakordselt, järgmine kontserdisaal Amesis oli aga tuttav neile, kes osalesid 2013. aasta turneel.
Amesis andis ERSO kontserdi Iowa Ülikoolile kuuluvas Stephensi nimelises auditooriumis – tegemist oli suurepärase akustikaga imeilusa saaliga, turnee senise osa vaieldamatu lemmikuga. See on tõesti kontserdisaal, kus käivad nimekad sümfooniaorkestrid üle maailma ning ERSO-l oli au olla sellel laval juba teist korda.
ERSO 2013. aasta turnee ajal tähistati Amesi kontserdiga 40 aasta möödumist Neeme Järvi debüüdist Stephensi auditooriumis (esmakordselt esines Neeme Järvi selles saalis novembris 1973, olles Ameerika turneel koos Leningradi Filharmooniaorkestri ning dirigentide Gennadi Roždestvenski ja Mariss Jansonsiga).
Seekord juhatas mõlemaid Iowa osariigi kontserte Arvo Volmer, avateoseks oli Pärdi “Fratres”, Mendelssohni viiulikontserti esitas Triin Ruubel ning kontserdi teises pooles kõlas Antonín Dvořáki 7. sümfoonia. Dvořák on ameeriklastele, eriti aga Iowa elanikele, igati oma helilooja. Kolm aastat tegutses ta New Yorgi Rahvusliku Konservatooriumi direktorina ning ühe suve veetis Iowas Spillville’is, kirjutades siin mitmed oma kammerteosed.
Seni on kontserdid läinud nii saalide kui esituste mõttes üha tõusvas joones, Amesi kontsert oli sel turneel viimane ehk kolmas Triin Ruubelile solistina. Järgmistel kontsertidel jagab ta kontsertmeister Arvo Leiburiga I viiuli esimest pulti. See on alati eriti esinduslik ja turvaline vaatepilt, kui mõlemad kontsertmeistrid korraga laval. Lisaks turnee kontsertide ettevalmistamisele on Triin kõik vabad hommikupoolikud veetnud uusi teoseid harjutades, olulisematest esinemistest on tal ees näiteks kaks kammerkontserti Berliinis. Hotellidest, kus ERSO majutub, kostab aga teisigi pillihääli. Ei saa ju artist endale lubada kahenädalast puhkust Ameerikas, kui pidevalt peab end lavalaudadel tõestama.
Publik on olenemata kontserdipaigast olnud Ameerikas väga soe ja ergas. Oma rõõmu ja tänu avaldatakse kiire püstitõusmise, tugeva aplausi ja hõigetega. Ja esinejad ei ole kadedad, lisalugusid ei peagi väga kaua välja meelitama. Pärast viiulikontserdi ettekannet on Triin Ruubeli soleerimisel lisalooks esitatud Artur Kapi “Viimne piht” ameeriklaste oma helilooja Charles Colemani seades. Publiku hulgast on korduvalt tuldud uurima selle loo tausta ning uuritud, kas see on ka mõnele ERSO CD-le salvestatud. Kui kontserdi lõpus on üldiselt piirdutud ühe lisapalaga, siis Amesis plaksutati lisaks Brahmsi neljandale ungari tantsule välja ka Sibeliuse “Kurb valss”. See oli erilise fluidumiga kontsert.
Ames on väga edumeelne ka noore publiku harimise programmide poolest. Publikut vaadates kannab nende töö ilmselgelt head vilja. Erinevalt Mason Cityst, kus paljud tudengid ERSO kontserdi ajal kas spordisaalis või klassiruumides tegutsesid, olid Amesis tudengid väga aktiivsed kontserdikülastajad. Kooliõpilastele korraldatakse haridusprogramme ning ERSO orkestrandid Signe Sõmer, Guido Gualandi ja Theodor Sink käisidki pärast kontserti paarikümne muusikahuvilise noorega kohtumas ja nende küsimustele vastamas. Sellest kujunes väga meeleolukas pooltund. Küsimusi oli palju, tunti huvi, kuidas orkestrandid muusika ja just oma istrumendi juurde jõudsid, kui palju igapäevaselt harjutavad, kas tunnevad huvi ka teiste muusikastiilide vastu peale klassikalise muusika, võrreldi euroopalikke ja ameerikalikke pillimängu ja esitustraditsioone jne.
Jätkub
blog.erso.ee
