New Yorgis, Manhattani kesklinnas asuvas teatris nimega Theatre Seven Seventy Seven, mängiti 27. juunil Euripidese näidendit “Hippolytos.” Nagu klassikaliste kreeka tragöödiatega üldiselt, tegeleb seegi teos “hamartia” ehk eksimusega.
Ent välja arvates nimitegelase Hippolytose sagedased etteasted, on muistne autor andnud siin kõige rohkem teksti mitte siniverelistele või vanakreeka jumalustele, vaid hoopis lihtrahva hulka kuuluvale nimetule orjale, täpsemalt ammeks kutsutulle, keda kehastas American Thymele Theatre’i koosseisu kuuluv eestlanna Reet Roos Värnik (fotol vasakul, musta rätiga).
Etenduse käigus esines sügavalt hingestatud monoloogiga kurva sõnumi tooja ning sureva Hippolytose kilbikandja Gavin Rother. Ka jumalanna Artemise osatäitja Maite Uzali lõpukõne osutus selgemaks kui armastusjumalanna Aphrodite monoloog ülemängimise tõttu näidendi alguses. Ent üldiselt on teada eriti just muinaskreeka meeste kalduvus ajada armuasjades süü iharate naiste kaela, ning siin eriti just vaese amme kraesse, kes peab kõik jälle joonde ajama, nagu näiteks tsitaadis näidendist, kus amm pöördub Phaidra poole (Ain Kaalepi ja Ülo Torpatsi tõlkes):
“Hea laps, las meelest minna nüüd meil kummalgi
see, mis me rääkisime; sa muutu leplikuks,
las otsa eest kaob korts ja karmid mõtted peast.
Ning kui ma enne sinuga veidi vaidlesin,
siis räägin sellest vaid, mis sulle meeldib, nüüd.”
Dramaturgiliselt kõige olulisemaks ning näitlejale kõige nõudlikumaks osaks tuleb pidada Reet Värniku etteasteid, mis tänu tema pikaajalistele lavalistele kogemustele tagasid igati loomuliku ning seetõttu esmaklassilise esinemise.
Rääkides ulgueestlasest USA kodanikust muinaskreeka kontekstis meenub ent kurb tõde, et vaatamata Anne Lille tänuväärsele tööle kahe Tartu Ülikooli kirjastusel ilmunud raamatuga, mis tegelevad klassikalise teatriga, “Tragöödia leksikon” (2004) ja “Inimene ja maailm Kreeka tragöödias” (2008), haigutab Kodu-Eesti teatrilavadel klassika põud.
Mardi Valgemäe
