Aegna kivilabürint. Autori fotod
Oodates Harju-Ristil bussi, et Tallinnasse jõuda, kohtusin üüratu seljakotiga huvitava noore sakslannaga, kes küsis teed kiriku juurde. Ta oli jala matkamas Tallinnast Riiga! Nagu 100 aastat tagasi maarahva laulik Kristjan Jaak Peterson, kes kõndis küll Riiga Tartust. Kaja, kes oli mind saatma tulnud, läks temaga kohe kiriku juurde. Kuulsin hiljem, et on olemas juhendid “Teeliste kirikud 2019”, tasuta või odavatest ööbimiskohtadest. Suurepärane võimalus matkajatele!
Eesti bussiühendus nii Tallinnas kui mujal töötas väga hästi. Nende graafiku järgi võib kella sättida! Imelik juhtum oli, kui bussi sisenes kena noormees vabandades, et tal pole eurosid aga maksaks dollaritega. Andis juhile ühe dollari 1.5 eurose pileti eest ja ütles, et see peaks katma, kuna dollar on kaks eurot väärt. Mina lihtsameelselt tutvustasin ennast, pärides, kust USAst ta pärit on. Noormees vastas kohkunult, et tema on Eestist ja istus seejärel minu ette, pannes õlakoti kõrvalistmele. Buss tegi tihti peatusi ja oli peagi täitunud rahvaga. Tuletasin noormehele meelde, et kena oleks tema kõrval seisvale vanemale tädile istet anda. Sellepeale ta väga aeglaselt tõusis ja vanem naine sai istekoha. Noormehe õlakott jäi ikka kõrvalistmele! Tallinnas bussist lahkudes ütlesin talle, et muide 1 dollar ei ole 2 euri vaid 1.1 ringis. Kummalise käitumisega noor!
Aegna saarele viis mind noorepõlve nostalgia, kui käisin ema, isa ja vennaga 60ndate lõpus ja 1970ndate aastate algul seal suvitamas. Seekord juhtus piinlik lugu, et ma ei leidnud Aegna laeva väljumiskohta. Puudusid juhatavad sildid. Helistasin vennatütrele, kes oli juba laeval ja teatasin, et ei leia laeva! Jooksin küll ühele, küll teisele poole Tallinna linnahalli mere ääres kuni lõpuks 10 minutise hilinemisega higist märja seljaga laeva peale jõudsin. Suur tänu laeva meeskonnale, kes jäid minu kohalejõudmist ootama.
Aegna oli nukravõitu, rahvast vähe, aeg oleks nagu seisatanud. Vanasti laiad kõnniteed olid nüüd rohtu kasvanud. Enamus maju, ka kunagine suur söögimaja saare keskel, olid tühjad ja mahajäetud, aknad laudadega kinnilöödud. Ennesõjaaegne ohvitseride kasiino, mida hiljem kasutati kino ja raamatukoguna, oli hoopiski hävinud tulekahjus. Kohe sadamas sain jutule ühega Aegna päriselanikest. Aegnal elab aastaringselt vaid 2 elanikku. Olin varem kuulnud, et aastat kümme tagasi nemad kaks olid saarel taasleidnud peale 80 aastast peiduaega viikingiajast pärit kivilabürindi. Peale tsaariajal rajatud Aegna merekindluse õhkulaskmist nõukogude armee poolt ja hilisemate aastate jooksul oli see lõplikult kinni kasvanud. Praeguseks on sellest müütilisest kivilabürindist kujunenud saare peamisi vaatamisväärsusi. Koht, kus saab oma mõtetega üksi olla ja jalutada aeglaselt edasitagasi läbi 270 meetri pikkuse labürindi.
Ootamatu oli märgata rohkelt kollakasoranzides mungarüüdes budiste. Meie sealoleku ajal, juuni lõpus, toimus kunagises kindral Johan Laidoneri suvilas Eesti budistide mungalaager. Aegna tundub olevat nende üks lemmikkohtadest.
Jalutasime ka läbi mitusada aastat vana Aegna surnuaia ja sealsamas kõrval sai ronitud mööda kõrgeid looduskaitse all olevaid rändrahne. Just siis, kui pidasime plaani, kas minna ujuma, tuli päike pilve tagant välja. Tänu päikesele saime oma ujumise teha Aegna kuulsas külmavõitu vees.
Mäletan, kuidas kunagi sai Aegna saarelt vaadatud Naissaare poole, mis nõukogude ajal kuulus ainult sõjaväelastele. Naissaar on Aegnast suurem üle 6 korra.
Naissaarega esmakordset kohtumist ootasin pikisilmi. Selleks ajaks oli Eestisse jõudnud ka mu abikaasa Tõnis koos oma New Yorgist pärit keskkooliaegse sõbra Johniga. Eestlasi oli John juba korduvalt meie kodus kohanud ja seetõttu oli tal tekkinud suur huvi Eesti vastu. Koos õepoegade Marguse ja Andresega asusime Lennusadamast teele. Laeva saabudes saarele oli natuke segadust, mis grupp kuhu läheb. Osa lühemaajaliselt saarel viibivaid inimesi läksid vanaegse lahtise rongi peale. Meid ootas ees 70ndate aastate lahtine sõjaväeauto, kuhu andis ronida. Kõik ei mahtunud taha autokasti ja nii küsiti meilt, kes on nõus olema ees kabiinis juhi kõrval. Sain minagi teisel korral selle au osaliseks. Ega seal teised autod peale sõjaväeautode vastu ei peagi, et läbi saare sõita. Muldteed on nii mügerlikud ja kõverikud
Nõukogude sõjaväe mälestus Naissaarel – vasakul näha meremiinid
Nägime saarel siiani asuvaid Balti Laevastiku meremiine. Nad tehti kahjutuks 1994. a. peale nõukogude sõjavägede lahkumist Eestis. Paljad metallkestad roostetasid sadade kaupa siiani metsa vahel. Omal ajal nõukogude sõjaväelastele ei räägitud midagi täpsemalt, mis ülesanne neil oli täita. Öeldi vaid, et kui miinide regulaarset hooldust ei tehta täpselt instruktsiooni kohaselt, siis mitte ainult Naissaar ei kao, vaid ka Tallinn saab plahvatuses hävitatud. Nii tohutu suure võimsusega olid need meremiinid, mis pidid kaitsma Nõukogude Liidu piire.
Naissaare kirik.
Siiani on siin kui seal alles veel sõjaväele kuulunud majad. Tänane Naissaar on aga mõnusalt suvitajate päralt koos kohvikute ja söögikohtadega. Naissaarel juba enne Põhjasõda tegutsenud kogudus on üle elanud korduvaid hävinguid. 1938. a. ehitatud kirik taaspühitseti eelmisel aastal. Külaliste hulgas oli ka Rootsi kroonprintsess Victoria. Nõukogude ajal kasutati kirikut laoruumi ja heinaküünina.
Õhtu saabudes läksime Omari küüni vaatama ingliskeelset lavastust “Valgus ja läätsed”, mis põhines Naissaarelt pärit ja seal elanud maailmakuulsa optiku Bernhard Schmidti (1879-1937) elulool. Arvasime, et see on meie ainult inglise keelt rääkivale külalisele kergem ehk aru saada. Lõpptulemusena pidime siiski talle hiljem sisu ümber seletama, kuna teadsime Schmidti elulugu. Etendus oli veider modernne segu ooperist üheainsa staatiliselt seisva lauljaga. Efektne valgusshow andis kahtlemata sära juurde, aga lõppkokkuvõttes väga palju jäi su oma kujutlusvõime jaoks edasi mõelda.
Järgneb
