Katkendeid Maris Pruuli veebipäevikust ja Jaanus Piirsalu artiklist, mis ilmus Postimehes 8. veebruaril 2018
Dudinka sadamas on siiani alles puusild, üle mille astusid kõik vangid teel Norilskisse. „Siit siis läks minu isa ka üle,“ kordab Rein omaette. „Ja mina olen ka nüüd siin. Siin saime justkui nüüd kokku.“ Ilmselt viimane koht, kuhu on astunud nii isa kui poja jalg.
Tagasiteel Norilskisse jääb buss lumetormi, maanteed pole praktiliselt näha. Juht peab bussi kinni: tuiskav lumi väsitab silmad kiiresti ära. See on nüüd see kuulus Norilski purgaa…
Päev lõppes Norilski draamateatris, kus mängiti dokumentaaletendust „Vjatkalaager – Arturs Stradinši päevik“. Tund aega luges Kirovist pärit vene dramaturg ja režissöör Boris Pavlovitš ette ühe läti talumehe vanglapäevikut aastast 1942. Arturs kirjutas oma unikaalse päeviku lahti harutatud paberossipaberitele. Lakoonilised sissekanded iga päeva kohta – toidunormid, surmad, haigused, unistused, mälestused.
See, mis toimus Eesti ohvitseridega NKVD ülekuulamistel on Rein Grabbi jaoks isiklikult väga tähtis ja valus teema. 1991. aastal NKVD järglase KGB poolt Eestile üle antud 41 Eesti ohvitseri süüasja toimikutest tuleb selgelt välja, et NKVD-l puudusid igasugused faktilised tõendid Eesti ohvitseride „vandenõu“ kohta. Traagiline on aga see, et kuigi enamus Eesti ohvitsere, kaasa arvatud Herbert Grabbi, eitasid igasugust vandenõu kui tegevuse organiseerimist (tunnistasid vaid oma mõtetes selle heakskiitmist), siis mõned neist andsid tunnistusi oma kaaslaste vastu ning ka praktiliste tegevuste kohta „vandenõu“ elluviimisel. Väga tõenäoliselt tegid nad seda NKVD uurijate tugeva psüühilise ja füüsilise sunni tagajärjel. Viimast usub ka Rein Grabbi, kes on läbi lugenud kõigi koos tema isaga surma mõistetud ohvitseride toimikud.
Kogu Vabadussõja algusest lõpuni läbi teinud ja neli korda haavata saanud kolonel Herbert Grabbi pojad said ametlikult oma isa surma kohta kinnituse alles 1990-ndate alguses Nõukogude Liidu lagunemise ajal, kui Moskvast saadeti Eesti NSV riigiprokuratuuri selle kohta ametlik dokument. Isa hukkumist aimasid ja teadsid pojad muidugi juba varem. „Kui Hellar 1970ndatel Eestis sai käia, siis talle, ütleme nii, et sosistati kõrva, mis meie isaga Norilskis juhtus,“ ütleb Rein. Selleks ajaks olid juba Nõukogude Eestisse naasnud vähesed Norilskis ellu jäänud Eesti ohvitserid. Ametlikult tollal sel teemal veel midagi rääkida ei tohtinud.
Neljanda päeva õhtuks on Rein võimeline nentima, et viha tuleb esile. “ Ma ei leia sellele tundele teist paremat sõna kui viha,“ räägib Rein mõtlikult, hoides käes isa ülekuulamisprotokolle. “Viha on selline väga isiklik asi ja vihaga käib alati kaasas kättemaks, aga kuidas sa kätte maksad? Ja kellele?“ jätkab Rein. Vabas maailmas üles kasvanult ei karda ta öelda, mida mõtleb.
„Vaata võrdluseks: Saksamaa on ju tunnistanud seda kollektiivset süüd, Venemaa seda kunagi ei ole,“ selgitab Rein. „Ma ei teagi, kas see teeks asja paremaks. See ei saa olla kellegi ühe, Putini või temataolise ütelus, see peab olema seeria käitumist. Materjalide, arhiivide avanemine ja kõik selline. See võiks olla osa kahetsusest: avalikustada kõik laagreid puudutavad materjalid.“ (Rein on minuga nõus, et see oli jube vedamine, et Norilskis hukatud Eesti ohvitseride toimik 1991. aastal Moskvast Eestisse sattus. – JP)
„Ma olen toimikud läbi lugenud ja ma ei saa siiani aru, miks valiti süüdimõistmiseks välja just need 41 ohvitseri nende mitmesaja ohvitseri seast, kes Värska laagrist Norilskisse viidi. Mingit loogilist seletust sealt välja ei tule,“ räägib Rein Grabbi. „Ma olen selle üle juurelnud, et miks oli NKVD-l vaja seda olematut vandenõud välja mõelda. Veidi küüniliselt ma arvan, et need besporodovid ja bõkovid (uurijad-J.P.) oleks saadetud rindele, kui nad poleks oma tööd Norilskis „hästi“ teinud. Sõja aeg ju. Nad kindlasti tegid kõik, et tõestada, et nad on siin vajalikud.“
Rein näitab mulle koopiat kõige viimasest fotost oma isast, mis on tehtud ülekuulamisel 1941 aasta sügisel. Ta näeb sellel fotol vähemalt kümme aastat vanem välja kui fotol kuus kuud enne vahistamist. „Aga kas rahuldus on hinges vähemalt alles?“ tahan Reinult teada. Sellest rääkis ta poolteist päeva varem eestlaste mälestusmärgi juures.
„Rahuldus?“ ütleb Rein mõtlikult. „See ei olegi see kõige parem sõna. Inglise keelde tõlgituna oleks see satisfaction, aga mul ei ole satisfaction’it siinkäigust. Mul on meelerahu, mitte rahuldus. Peace of mind – see mul on.“„Ma võin nüüd rahulikumalt edasi elada,“ ütleb Rein.
Artikli koostas ajakirjanduse allikail
Aime Andra
