Ott Tänak (paremal) ja Martin Järveoja.
Pühapäeval lõppes Wales’is autoralli maailmameistrivõistluste eelviimane etapp ja see lõi pildi üpris selgeks. Isegi nii selgeks, et viimasel MM rallil Austraalias ei otsustata sisuliselt enam midagi.
M-Spordi erameeskonna WRC klassi Ford Fiestal viimaseid sõite tegevad (järgmisest hooajast istuvad tehasetiimi Toyotas) Ott Tänak ja ta kaardilugeja Martin Järveoja läksid Walesi mudastele metsateedele teadmisega, et meeskondlik MM-tiitel on käeulatuses, aga teoreetiliselt on võimalik veel ka palju magusamale individuaalsele kullale pretendeerida. Tõsi, selleks pidanuks Oti tiimikaaslane, neljakordse maailmameistrina tänavustki rallisarja suveräänselt juhtiv Sebastien Ogier nii Walesis kui Austraalias punktita jääma, Tänak aga mõlemal etapil täispoti võtma.
Ei läinud nii: Ogier lõpetas Walesis kolmandana ja on nüüd püüdmatu, Tänak jäi laupäevaõhtustel pimedas sõidetud katsetel veidi hätta (tuledega sõites kadus rütm, kaotust kogunes pool minutit) ning sai kuuenda koha. Ometi tasub Walesi rallit hinnata kui erakordset ja positiivset ka eestlaste võtmes. Nimelt saatis Tänakut viimastel aastatel toetanud ja temast maailma ühe rallitipu teinud M-Sporti suur edu: Ogier on individuaalne maailmameister, M-Sport koos Tänaku ja Järveojaga meeskondlik MM-kuld. Tänak individuaalses punktiarvestuses allapoole pronksi enam kukkuda ei saa ja sellega kordab Ott oma suure mentori Marko Märtini 2004. aasta saavutust.
Üks viimastest Eesti pinnal peetud suurtest spordivõistlustest oli traditsiooniline Tallinna Mõõga epeeturniir legendaarses Kalevi spordihallis. Nagu ikka oli see Eesti kõrge vehklemistaseme kiituseks maailma karikavõistluste etapp, nagu paaril viimasel aastal võistlesid Tallinnas nüüdki maailma teravaimad naismusketärid.
Eesti naiskond läks kodupubliku ees vehklema küll valitseva maailmameistrina (kaks asja on Eesti spordi juures mõistetamatud: kuidas saab nii õhukese kandepinnaga olla pikalt maailma tipus naiste kui meeste epeevehklemises ning meeste sõudmises?), aga ilma oma kauase liidri ja ankrunaise, hetkel veel randmevigastust raviva Irina Embrichita. Karistus, õigemini tõestus, kui tihe on tipus, ei lasknud end kaua oodata – nõrga Soome alistamise järel alistuti Saksamaale ja lõpptulemuseks oli ebarahuldav viies koht. Individuaalturniir siiski heastas pettumust, sest 2013. aasta maailmameister Julia Beljajeva tuli kolmandaks. Vehklemise kõrval osalise tööajaga Tartus meditsiiniõena töötav Beljejeva tõusis sellega maailma edetabeli juhiks! Eesti vehklejatest on see au seni osaks saanud vaid kahekordsele maailmameistrile Nikolai Novosjolovile.
Järjekordse sammu oma sportlasteel astus ka kettaheitja Gerd Kanter, 11 tiitlivõistluste medaliga vehkleja Irina Embrichi ja sõudja Allar Raja kõrval Eesti läbi aegade üks edukamaid atleete. Nimelt valiti tegevsportlase karjääri lõpusirgel Kanter esmalt Euroopa olümpiakomiteede sportlaskomisjoni liikmeks ja seejärel ka komisjoni juhiks. Kanter, hiiglane mitte üksnes füüsilises mõttes, lubab seista sportlaste topeltkarjääri ehk tegevspordiga lõpetamise järel tavaeluski edu saavutamise eest, pühenduda ausa mängu ja dopinguvastase võitluse probleemidele. Gerd on mees, kes eeskujuks ja keda kuulatakse, ta ise on sportlase topeltkarjääri hea näide.
Kui Eestist selles valguses kedagi Kanteri kõrvale tuua, siis võiks see olla näiteks kulturist Ott Kiivikas. Ausa mängu ja dopinguvastase võitluse teemal sageli sõna võttev mees on aastaid tegutsenud Eesti Olümpiakomitee juhtorganites ning püsib ka sportlasena hämmastavas tippvormis. Kiivikas on juba 40aastane, aga tuli neil päevil 19. aastat järjest kulturismis Eesti meistriks ning läheb järgmisel nädalal Hispaaniasse sooviga maailmameistrivõistlustelt medal teenida.
Eesti tennises on läinud sel aastal huvitavaks ja vaatamata sellele, et praegu on väike hingetõmbeaeg, ootab üks põnev mäng veel ees. Nimelt lepiti kokku, et 21. novembril mängivad Tallinnas Saku Suurhallis näidismatši Kaia Kanepi ja Anett Kontaveit. Võitjat ootab 50 000, kaotajat 30 000 eurot, aga publikule on tähtsam vastus küsimusele, kumb on ikkagi parem. Kas WTA 30. koha piiril 23aastane Kontaveit, väga mitmekülgse tehnikapagasi ja emotsionaalse esitusega noor talent? Või jäävad peale temast kümme aastat vanema, kunagi maailma teise kümnesse kuulunud ja nüüd US Openil veerandfinaalis mänginuna vigastuspausi järel võimsa comebacki teinud Kaia Kanepi kogemused, võimsad servid ja ründelöögid?
Aga tublid pole sugugi vaid naistennisistid, ka Jürgen Zopp on vigastused unustanud, tõusnud maailma edetabelis 500. kohalt teise saja lõppu ja valmistub Australian Openi turniiriks.
Hea elamuse pakkusid hiljuti Eesti publikule käsipallurid. Meeste rahvuskoondis alustas MM-valiksarja, kogudes kokku kõik paremad pojad (Bundeligast Mait Patrail ja Dener Jaanimaa) ning kohtudes alagrupimängudes tugeva Bosnia ja Hertsegoviinaga. Võõrsil kaotati 24:31, kodus võeti emotsioonide toel 29:25 revanš ja nüüd oodatakse mänge tugeva Šveitsiga.
Enn Hallik
