8. novembril möödus viissada aastat päevast, mil Lübecki toomdekaan Johannes Brandes kirjeldas oma protokolliraamatus esmakordselt eesti-, läti- ja liivi(maa)keelseid trükiseid.
Eesti Raamatu Aasta on nüüdseks kestnud üheksa kuud. Meie 500-aastase raamatuloo taustal pole see kuigi pikk aeg, ent kui vaadata kõike seda, mis nii eesti raamatu ajalugu kui ka praegust kirjandus- ja keelemaailma peegeldavana raamatuaasta algusest saati on teoks saanud, siis võib seda lugeda igati eesti raamatu pika ea vääriliseks.
Kõigest täpsemalt kirjutab Kultuuriministeeriumi ajaveebis raamatuaasta peakorraldaja ning Eesti Kirjanduse Seltsi tegevjuht Marja Unt.
Raamatukogudes üle Eesti toimub näitusi, vestlusringe ja kohtumisi kirjanikega, aga ka näiteks raamatuaastale pühendatud tähestikumäng. ETVs kõneleb raamatuaasta patroon, president Alar Karis kirjandusest „Presidendi raamatuklubi” saatesarjas, korraldatud on mitmesuguseid raamatu ja eesti kirjandusega seotud konkursse, eriti lastele ja noortele. Ka on olnud märgata, et raamatuaasta on inspireerinud varasemast laiemalt tähistama mitmesuguseid kirjandusega seotud rahvusvahelisi tähtpäevi nagu näiteks ülemaailme luulepäev 21. märtsil või ülemaailmne raamatupäev 23. aprillil, mis on tuntud ka raamatu ja roosi päevana.
Alates suurejoonelisest avamisest ja avakonverentsist 30. jaanuaril on toimunud veel mitu olulist eesti keelele ja eestikeelsele raamatule pühendatud konverentsi. Veebruaris peeti Eesti Keele Instituudi, TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi ning ajakirja Keel ja Kirjandus eestvedamisel konverentsi „Koloniaalkeelest rahvuskeeleks“, mis keskendus eesti keele arengutele XVIII sajandil ja XIX sajandi alguses. Eesti raamatukultuuri paljude erinevate valdkondade vaatepunktist käsitleti aprillis konverentsil „Eesti kirjanduse leksikon” Tartu Ülikooli Raamatukogus, kus kahe päeva jooksul kõlas kokku 30 ettekannet TÜ õpetlastelt ning teistelt kultuuri- ja ühiskonnategelastelt. Äsja lõppes Oskar Kallase päeva ehk eesti raamatuteaduse XXX konverents Eesti Kirjandusmuuseumis, kus muuhulgas tutvustas Marju Lauristin raamatuaasta lugemisuuringu „Eestlane ja raamat” esimesi tulemusi. Lugemisuuringu tulemustest saab põhjalikuma ülevaate raamatuaasta lõpukonverentsil, mida korraldavad Eesti Kirjanduse Selts, Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Rahvusraamatukogu ja mis toimub Eesti Rahvusraamatukogus 13. ja 14. märtsil 2026.
Raamatuaasta korraldusmeeskond seadis algusest peale sihiks eesti raamatu sünnipäeva jõudmise võimalikult paljude eestlasteni ning sellele eesmärgile on muu hulgas aidanud lähemale jõuda ettevõtmised, mis ulatuvad suurematest keskustest kaugemale. Juba raamatuaasta eel, 2024. aasta hilissügisel alustas teekonda mööda Eesti raamatukogusid, kultuurikeskusi ja koole raamatuaasta rändnäitus „500 aastat eestikeelseid raamatuid”. Praeguseks juba kahes eksemplaris ringi liikuv näitus on raamatuaasta lõpuks eksponeeritud 27 paigas.
Hiljuti lisandus sellele raamatulugu ja raamatuaastate traditsiooni tutvustavale näitusele veel teinegi rändnäitus – märgilistele eesti luuleraamatule pühendatud näitus „57 708 päeva märgilist eesti luulet“, mille on koostanud noored kirjandusteadlased Rahel Ariel Kaur, Katrinka Josephine Savimägi ja Kerstin Vestel.
Veel ühe olulise kõiki Eesti maakondi läbiva ettevõtmisena sai tänavu veebruaris alguse raamatuaasta piltvaiba tikkimine. Ligi 17 meetri pikkusele vaibale jäädvustatavad raamatuloolised sündmused valisid välja Krista Aru ning Mart Jagomägi, ajalooliste tõdedega aitas kaasa Aivar Põldvee. Eesti raamatu arengutee joonistasid üles Kõrgema Kunstikooli Pallas tekstiiliosakonna IV kursuse tudengid Brigitte Mihkelson, Inger Tammela, Kristiin Kuuslap, Marite Rikkas ja Sofia Lanman ning noori juhendasid Pallase kunstikooli tekstiiliosakonna juhataja professor Aet Ollisaar ja Marju Roos. Esimesed pisted tegi 11. veebruaril Pallases tekstiilikunstnik Anu Raud, järgmine tikkija oli Sirje Karis. Vaip on rännanud mööda Eestimaad ning kes järgmisena oma pisteid lisada saab, on näha raamatuaasta kodulehelt. Kuna tikkimise vastu tunti huvi ka eesti kogukondades väljaspool Eestit, liigub ka vaip ringi kahes eksemplaris, nõnda et teine koopia tikitakse valmis mitmel pool üle kogu maailma. Kevadel jõuavad mõlemad vaibad Eesti Rahva Muuseumi.
Lisaks piltvaibale on raamatuaasta jooksul jutustatud eesti raamatu lugu ka suurnäitustel. Niguliste muuseumis eksponeeriti aprillist oktoobrini näitust „Eesti raamat 500. Reliikviad”, millega kaasnes ka haridusprogramm ning kus muude harulduste seas avanes võimalus näha ka vanima osaliselt säilinud eestikeelsest raamatu, Wanradti ja Koelli katekismuse fragmente. Eesti Rahva Muuseumis saab aga 2025. aasta lõpuni tutvuda kobarnäitusega „Kas sa seda lugu tead? 500 aastat eestikeelset raamatut”, mis muu hulgas hõlmab muuseumi fuajees asuvat pannood, mille on loonud kunstnik Siiri TaimlaRannala ja kuraator Sirel Heinloo ning mis teeb nähtavaks eesti raamatu, kirjakeele, lugemise, hariduse ja kirjanduse loo.
Eesti raamatu lugu on rikkalik ja nüansirohke. Kuna kõige paremini kannab lugusid edasi just raamat, toob 1525. aastal meie raamatuloole alguse pannud (kuid mitte säilinud) raamatuga seotud asjaolud, aga ka järgneval sajandil toimunud sündmused lugejani üks uus eriline raamat.
Kogumik „Eesti raamatu lood” koondab viie eesti kirjaniku – Leelo Tungla, Meelis Friedenthali, Kristiina Ehini, Indrek Hargla ja Urmas Vadi – ilukirjanduslikke tõlgendusi eesti raamatuloost.
VES / Kultuuriministeeriumi ajaveeb Kuva
