Karl Herbert Grabbi
Laupäeval, 28. novembril tähistati virtuaalse otseülekandena VÄE päeva ehk Välis-Eesti päeva Okupatsioonide ja vabaduse muuseumist Vabamu.
Välis-Eesti päeva tähistatakse liikuva pühana novembrikuu viimasel laupäeval.
Eelmisel aastal toimus päeva raames A.H.Tammsaare teksti „Truudus“ ühislugemine.
Sel aastal jätkus traditsioon muuhulgas virtuaalse ühislaulmisega, kus esitamisele tuli kogukondade poolt valitud pala „Ta lendab mesipuu poole“.
Selle aastase sündmuse fookuses olid rahvuskaaslaste kogukonnad videopildis, kus oli võimalus näha filmilindile talletatud kaadreid Välis-Eesti kogukonna kokkusaamistest, sünnipäevadest, pulmadest või muudest tähtsatest sündmustest, mis ilmestasid, kuidas hoiti Välis-Eesti ringkondades Eesti traditsioone ja kultuuri.
VÄE päeval toimusid otselülitused rahvuskaaslaste kogukondadesse ning duo Ruut (Katariina Kivi ja Ann-Lisett Rebane) virtuaalne kontsert Vabamust, mis kulmineerus ühislaulmisega.
Rahvastikuminister Riina Solmani sõnul on rahvuskaaslaste kogukondades eestluse hoidmine, arendamine ja võimestamine meie endi kätes.
„Selleks, et meie kultuur püsiks elus erinevates maailma piirkondades, kus eestlased elavad, peame ennekõike ise sealseid kultuuri hoidjaid tunnustama ja märkama.
Siinkohal on väga oluline ühiste traditsioonide kujundamine vahemaast hoolimata.
Teeb rõõmu, et juba on rahvuskaaslaste kogukondadest üle maailma tulnud sõnumid, et VÄE päeva tähistamise saatel plaanitakse üht mõnusat koosolemist perekonna või väikse sõpruskonnaga,“ ütles rahvastikuminister enne sündmust.
Rasmus Mäemees
Tuuli-Emily Liivat
Noorte tervituskõne VÄE Päevale
Kõne autor: Karl Herbert Grabbi. Kõnelejad: Karl Herbert Grabbi (USA), Rasmus Mäemees (Holland), Juku Gold (Kanada), Tuuli-Emily Liivat (Soome), Alexander Schnittert (Šveits), Valera Krinberg (Siber, Ülem-Suetuki küla), Jens Jaanimägi (Austria).
Eestluse üle ilma säilimine läbi aastate on fundamentaalne näide sellest, mis üks väike rahvas suure südame ja järjepideva visadusega suudab inspireerivalt saavutada.
1944. aastal lahkus ligi üks kümnendik meie rahvast kodumaalt rasketel tingimustel, põgenedes kommunismi terrori eest.
See julm ja tavatu aasta sümboliseeris kannatust, hirmu ja ebaselget tulevikku.
Mõned põgenikest jõudsid läänemaailma, teised hukkusid teel, kolmandad sunniti vangilaagritesse ja mõned pöördusid tagasi kodumaale.
Selline peatükk on osa meie rahva ajaloost. See on kahjuks meie rahva tõde.
Aga, nagu Austria psühholoog Viktor Frankl on kirjutanud, kui inimene loob endale sisevõimu, mis aitab tal leida enda elule tähendust ja põhjust läbi tema kannatuste, siis ta elab edasi ja isegi kasvab inimesena.
Selline sisevõim võimaldab inimestel ükskõik millisest süngest olukorrast läbi saada.
Meie, eestlased, leidsime meie eludes tähendust nendel ebainimlikel elu vintsutustel.
Meie kannatasime, sest meie teadsime sügaval hinges, et meid ühendavad need kõige tähtsamad asjad, mille eest Kristjan Jaak Peterson, Lydia Koidula, Friedrich Kreutzwald, Juhan Liiv, Paul-Eerik Rummo ja paljud teised võitlesid.
Nimelt, meie eesti keel, kultuur ja traditsioonid, mis manifesteeruvad end maailmas läbi meie vaba mõtte ja vaba sõna.
1944 tõi esile veel ühe olulise tõe eestlastest, mis on alati olnud taustal, aga vahest mitte esikohal meie rahva kollektiivses teadvuses, eriti tänapäeval.
See tõde on, et meie oleme üks suur pere: Eesti pere. Kuigi eestlased hajusid Saksamaale, Rootsi ja Austraaliasse, ei mõelnud nad kunagi sellele, et nad ei ole enam eestlased.
Nad teadsid südames, et eestlus elab piirideta ja saab õitseda ka välismaal.
Nad teadsid südames, et eestlus ei sõltu asukohast, nahavärvist, keeletasemest või pere struktuurist.
Neid innustasid õilsad ja universaalsed väärtused, mis aitasid neil luua eesti koole, kirikuid, tantsugruppe ja palju veel.
Neid väärtusi võib iseloomustada paari konkreetse näitega.
Nad asutasid kogukondades eesti koole, sest nad teadsid, et teadmisi, kaasa arvatud eesti keele lugemine ja kirjutamine, tuleb jagada nooremate põlvedega.
Põhimõte on, et kui inimene on täis valgust, ja ta ei jaga seda teistega, siis ta põletab ennast.
Nad asutasid kirikuid, sest nad teadsid, et üks põhivajadus inimestel on suhelda teiste inimestega ja tulla kokku, et arutada elu suurimaid küsimusi.
Kui inimesel on koht, kus mõlgutada meelt eksistentsiaalsete filosoofiliste mõttete areenis, siis suure tõenäosusega tema silmaring laieneb.
Mida laiem on kellegi silmaring, seda mõttekam ja arukam inimene ta on.
Kirikud mängisid veel ühte olulist rolli: nad muutusid kohtadeks, kus sai kõik koos tähistada tähtsamaid pühi.
Koolide ja kirikute asutamise kaudu kogesid eesti kogukonnad ühtekuuluvustunnet, mis on hoidnud meid koos tänase päevani.
Ei tohi unustada kõiki laulu- ja tantsugruppe, mis tublisti säilitasid meie rahva kultuuripärandit.
See põhjus, miks kõikidel eesti noortel tuleb pisar silma, kui nad kuulavad “Ta lendab mesipuu poole” laulupeol, on et nende vanemad ja vanavanemad väärtustasid ja armastasid meie rahva laule.
Nüüd edasi minna tänapäeva, aastasse 2020. 76 aastat on möödunud sellest pingelisest aastast, kus suur osa meie esivanematest alustasid uut elu võõral maal.
Meie põlvkond elab täna mugavuses tänu meie esivanematele, kes panustasid endast kõik, et luua meile see võimalus, et meie elu oleks parem, kui nendel oli.
Meie saame lugeda ja kuulata lugusid eestlaste saatustest kommunismi võitlusega, aga õnneks meie ise ei pea neid kogemusi läbi elama.
Meie võime täie veendumusega öelda, et meie elu kannatused ja probleemid on lausa mikroskoopilised võrreldes nende probleemidega, mida meie esivanemad pidid kannatama.
Aga oluline on mäletada, et isegi kui meie põlvkond elab mugavuses, on meil endiselt väga suur vastutus.
Vastutustunne ei tohi ära kaduda, kui elu läheb lihtsamaks.
Hea ja tähendusrikka elu loogika töötab vastupidi, selles mõttes, et kui elu läheb lihtsamaks, peaks vastutustunne kasvama.
Kui igapäevased elu probleemid on lahendatud, siis tuleb mõelda suurematele ühiskonnaprobleemidele: kliimamuutus, võrdsete haridusvõimaluste loomine, lõhestatud rahvusgruppide ühendamine, vaesuse leevendamine ja palju veel.
Ämblikmehe filmis mainitakse, et suure võimuga tuleb kaasa suur vastutus.
Just selle printsiibi põhjal sünnivad meie põlvkonna kõige olulisemad küsimused: mida loome meie siin maailmas oma vastutustundega?
Mida pakume meie ühiskonnale oma kõrghariduse ja teadmistega?
Kuidas edendame ja säilitame meie eestlust ning millisena anname seda edasi oma lastele, nagu meie vanemad nii lahkesti edastasid meile?
Milliste väärtustega juhime meie, kui on meie kord juhtida?
Kas nendega, mis lõhestavad ja loovad hirmu?
Või hoopis nendega, mis toovad inimesi kokku ja loovad lootust?
Tihtipeale leitakse keerulistele küsimustele vastuseid läbi elukogemuste, mida tuleb kogeda läbi aastate.
Isegi kui meie põlvkond ei tea veel nende küsimuste vastuseid, oleme meie valmis, oma täie mahu ja energiaga vastuseid otsima.
Sest me kõik teame, et rada on sama tähtis, kui mitte tähtsam, kui lõpp-punkt.
Ühe meie põlvkonna vastusena lõime eelmisel aastal Ülemaailmse Eesti Noortevõrgustiku, mis ühendab eesti noori ümber maailma eesti keele, kultuuri, hingehoidmise ja -edendamise missioonil.
Võrgustik on ühe aastaga kasvanud mitmekesiseks ja dünaamiliseks.
Liikmeskond paikneb rohkem kui kolmekümnes erinevas riigis ja kaasab üle sajaviiekümne noore.
Noorte hulgas on tuleviku kirjanikud, kunstnikud, filosoofid, teadlased, arstid, ettevõtjad, filantroobid, diplomaadid ja riigimehed.
Aga kõige tähtsam, mis ühendab neid kõiki, on et nad on patriootilised eestlased.
Meie oleme isiklikult kogenud, kuidas noored kirglikult panustavad aega ja energiat eestluse säilimise nimel.
Noored suhtuvad eestluse säilimise teemasse tõsiselt ja entusiastlikult, sest nad teavad, et see on nende südame ligidal ja mõjutab nende elu pikaks ajaks.
Ajalugu on näidanud, et elu on täis raskeid otsuseid ja paratamatult meie, noored, peame samuti raskeid ja pingelisi otsuseid tegema, kui on meie kord juhtida.
Kui see aeg tuleb, küsime julgelt vanemate põlvkondade käest abi ja nõu, sest meie teame, et teie elutarkus on hindamatu ja koostöö on edu suurim allikas.
Nagu enne mainiti, kahekümne esimese sajandi probleemid tulevad keerulised ja enneolematud, kaasa arvatud sellised eksistentsiaalsed probleemid, nagu eesti keele ja kultuuri säilimine välismaal.
See tähendab, et lahendused peavad olema innovaatilised, mitmetahulised ja jätkusuutlikud, nagu Mart Laari ja tema kaasvõitlejate lahendused olid üheksakümnendatel aastatel eesti taasiseseisvumise ajal.
Õnneks on noorte seas palju innovaatilisi mõtlejaid, kes on valmis särgivarrukaid üles keerama ja rasket tööd tegema selle nimel, et armas eestlus ära ei kaoks.
Head ideed sünnivad sügavast peegeldusest, mille süntees integreerub ajaloo õppetundides koos tänapäeva vaatlustega.
Noored on võtnud ette selle peegelduse ja esimene suurejooneline idee, mis sellest sündis, ongi ülemaailmne eesti noorte võrgustik – mis meie täie veendumusega arvame – kasvab ja õitseb selliseks organisatsiooniks, mis ühendab ja inspireerib noori eestlasi läbi kahekümne esimese sajandi!
Lennart Meri kord julgelt proklameeris, et oma riigi eest vastutame kõik koos ja igaüks eraldi.
See tähendab, et kui igaüks annab endast parima, et panustada midagi eestluse nimel, meil on võimalus luua helge tulevik Eestile ja üleilmsele eestlusele, mis kestab igavikku.
Meie lubame teile südamest, et meie elame Lennart Meri sõnades ja anname endast parima.
Elagu Eesti vabariik! Elagu globaalne eestlus!
Alexander Schnittert
Valera Krinberg
Jens Jaanimägi
