Laulsime paar päeva tagasi Forestalia meeskooriga Laiuse kirikus, kus tähistati Laiuse meeskoori asutamise 90. aastapäeva. Laiuse kirik on väike armas kirik, kirikuõpetaja on aga väga noor.
Saabusime sinna bussiga, mis pidi väljuma Tartu Lõunakeskuse juurest. Minu vana usaldusväärne Audi oli mulle vahepeal peavalu valmistanud, nii et Võrust kaugemale temaga sõita pole just kõige targem tegu. Ka hakkab mu auto värisema, kui kiirus jõuab 80 km/h, mis on normaalne kruusateel, aga Võru–Tartu maanteel ajan ma teised liiklejad hulluks, kui nii aeglaselt sõidan. Midagi ei ole teha, kui ma sõidan maanteel, kus lubatud sõidukiirus on 110 km tunnis, aga minu auto üle 80 ei võta, siis olgu nii. Ma ei lähe selle peale endast välja ega kaota tuju, tegelikult ei ole see ju minu probleem. Kõige vähemat lubatud kiirust ei ole ju kuskil märgitud.
Sõitsin oma Audiga Võrru, et minna seal hommikuse kella 7 Tartu bussi peale. Teel oli mul võimalik vaadata peaaegu lõpuni üks mängufilm, enne kui tuli bussist väljuda. Me pidime kogunema Lõunakeskuse bensiinijaamas, mis enne kandis nime Statoil, aga nüüd on see ümber ristitud Circle K-ks. Minu meelest on see OK. Ütlus OK on pärit Ameerika presidendilt McKinlylt, kelle hüüdnimi oli Old Kinderhook tema kodulinna nime järgi Hudson Valleys. Mis iganes dokumenti pidi ta allkirjastama, kirjutas ta sinna lühendatult oma nime ehk siis initsiaalid OK. Olen kuulnud ka teisi variante, näiteks tähendavat OK väljendit “all correct“ ehk “kõik on korras“, aga sellel jutul ei ole jumet.
Me teame kõik, et eestlased on laulurahvas. Ja Laiuse kooril on oma ajalugu. Laiuse meeskoori peetakse lausa eesti meeskoorilaulu hälliks.
Millal asutati esimene laulukoor Laiusel, ei ole teada. On aga kindel, et juba XIX sajandi kahekümnendatel aastatel oli siin olemas laulukoor, mis koosnes küla kooliõpetajatest. Koor laulis kirikus nii eesti kui ka saksa jumalateenistustel, lauldes nootide järgi neljahäälselt, nagu kirjutab 20. Detsembril 1927 kirikuõpetaja Heinrich Georg Von Jannau. Tõenäoliselt juhatas koori köster Ludvig Nieländer. Pärast Ludvig Nieländeri surma 1937. aastal jätkas tema tööd Palamuse köstri Johan Gottfried Nieländeri poeg Heinrich Nieländer, kes oli õppi nud Laiuse kihelkonnakoolis ja sai 16-aastaselt Laiuse kihelkonnakooli õpetaja abiks, varsti kooliõpetajaks ning valiti 1837. aastal köstriks. Ühtlasi töötas ta ka kihelkonnakooli juhatajana ja seda 36 aastat! Ta edendas paljude aastate kestel Laiusel koorilaulu. Laiuse meeskoor võttis Heinrich Nieländeri juhatusel osa ka 1869. aasta esimesest laulupeost Tartus. Heinrich Nieländer oli Eesti Kirjameeste Seltsi asutajate hulgas ja on kirjutanud aabitsa. Ta lahkus maisest elust 1905. aastal ja on maetud Laiuse kalmistule.
Eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel vajusid Laiuse laulutraditsioonid unustuse hõlma. Samal ajal tekkisid Laiuse lähiümbruses võimekad kollektiivid, keda juhendasid endised Laiuse seltsielu edendajad.
1967. aastal tekkis Laiuse kooli noorukesel muusikaõpetajal Tiiu Kurvitsal esialgu hulluna paistnud mõte taas ellu kutsuda Laiuse meeskoor. Koos tollase kultuurimaja direktori Lehte Paulusega asuti tegutsema ja tulemusrikkalt. Juba samal aastal toimusid esimesed ülesastumised. Lühiajaliselt juhendas meeskoori Airi Rütter. 1998. aastani oli meeskoori dirigent Silvi Tanilov. Siis aga juhtus peaaegu sama, mis viiekümnendatel aastatel. Seekord kutsus unnevajumise esile kultuurimaja uste vägivaldne sulgemine. Ehk kunagi siiski, oli lootus kõikide südametes …
Päev Laiusel oli imetore. Laiuse vald võttis meid südamlikult vastu ja kostitas hea ja paremaga. Minul ei jää muud üle kui kinnitada, et kui keegi tahab näha väikest armast maakirikut kaunis ümbruskonnas, siis külastagu Laiust!
Viido Polikarpus
