Küsimus on kerkinud võimaliku programmi ajastamises. Miks just kolm või neli aastat? Loodan, et selle aja jooksul on Eesti majandus küllalt hoogu saanud võtta, et “omal jõul” edasi liikuda. Ühe kiire abivajaduse näite toon Tartu Ülikooli fondi tegevusest. Olles näinud paljusid abipalveid stipendiumide taotluste seas, oleme otsustanud, et kus võimalik, seal kasutame stipendiumifondide põhikapitali ära järgmise 4–5 aasta jooksul, seda arusaamal, et eriti nüüd ja veel mõned aastad on abivajadus väljastpoolt suur ja hiljem suudab Eesti ise oma üliõpilasi paremini toetada.
Kurb on näha häda tõsidust paljudel juhtudel, kus üliõpilane saab ennast pühendada õppetööle – mitte elatuse teenimisele – ainult stipendiumi toel.
Tulles tagasi väljarändajate teema juurde, on oluline ka nimetada, et paljud lahkujad on just kõrgema haridusega. Prii ülikool on eriti kallis riigile arstiteaduse alal, kuid, kurb kuulda, et paljud lõpetajad lahkuvad Eestist. Hästi koolitatud arst saab ilmselt hoopis kõrgema palga Soomes või Norras. Nii ei kaota me ainult inimesi, vaid ka nende haridusele pühendatud kulud. Mure ei ole erinev, vaid lihtsalt veel valusam.
Kogu väljarände tõsidus tõusis veelkord esile, kui hiljuti võis Postimehest lugeda, et eestlaste hulgas kaalub välismaale tööle minekut 13 protsenti rahvast. Peapõhjus – suured palgavahed! Seda hullem, kui mõelda, et ehk 10% rahvast on juba Eestist lahkunud. Sisseränne on tõusnud, nende hulgas on kindlasti ka tagasitulijaid, aga kõige suurem hulk neist on Venemaalt ja Ukrainast, kuuldavasti inimesed “kellel mingi side Eestiga”.
Eelmises kommentaaris sai rõhutatud, et suure väljarände pidurdamiseks on vaja palkasid tõsta, ja et see nõuab omakorda majanduse kiiremat tõusu. Selleks on riigil õige laenu võtta praegustel headel laenutingimustel. Vaatame siis edasi, mida peaks odavalt laenatud rahaga tegema Eesti elu arendamiseks.
Eesti sisemajanduse koguprodukt SKP on umbes 20 miljardit eurot. Laenates sellest 3%, saame ehk 600 miljonit eurot. See oleks ligi 500 eurot isiku või 2000 eurot neljaliikmelise pere kohta aastas, küllaltki oluline summa. Proportsioonide hindamiseks tuleks nimetada, et uue jõujaama ehitamine Narvas, mis äsja Alstomi firma poolt läbi viidi, maksis 700 miljonit ja Eesti riik ostis hiljuti 100 miljoni eest Euroopa Keskpanga võlakirju. Loodan, et see summa on pigemini valuutareservide mujale paigutamine kui Eesti rahakoti kergendamine.
Varem sai rõhutatud maksuvaba sissetuleku piiri tõstmist ja eriti kütteainete aktsiisi tõstmise vältimist, samuti teadusliku uurimistöö toetamise vajadust. Kõik need aitavad otseselt rahva ostujõudu tõsta.
Ka alkohoolsete jookide aktsiisi tõus võib, ehk üllatavalt, rohkem halba kui head teha. Kuna Rootsi ja eriti Soome turistide üks Eesti külastamise põhjuseid on odava õlle ja muu ostmine – kastide viisi – võib selle suur kavandatud tõus vähendada turismi nii, et me ei kaota ainult nende poolt tasutud aktsiisi riigikassasse, vaid kaotame ka palju nende poolt tehtud muudest kulutustest, mis ju kõik Eesti majandust edutavad. Mulle ei tee muret, et kohalik rahvas viina eest rohkem peab maksma, aga meil ei maksa turiste ära hirmutada.
Nüüd üks näide, kus hea korraldus riigikassa ahnuse tõttu ära rikuti. Mõne aasta eest võeti kuuldavasti vastu seadus, et kui firmaautot kasutatakse ka isiklikuks otstarbeks – ja seda juhtub palju –, siis ei ole vaja aru anda, kui maksad riigile 120 eurot kuus. Mulle jutustaja hakkas seda tegema koos paljude teistega. Suur eelis oli, et ei olnud enam vaja igapäevast auto kasutamise arvet pidada, sellega siis vähem vaeva, ja polnud ka muret, et asjad ei klapi. Riik sai sisse vist 120 miljonit eurot aastas, 10 mlj kuus, st et ligi 80 tuhat isikut seda kasutasid ja nii oma vaeva vähendasid.
Siis otsustas valitsus aga head sissetulekut tõsta ja viis hinna kahekordseks. Tulemus oli, et kahekordistumise asemel langes riigi sissetulek ligi poole võrra… ilmselt otsustasid paljud nagu ka mulle jutustaja 240 euro maksmise asemel jälle arvet pidama hakata. Seega rohkem vaeva ja vähem efektiivsust. Hullem aga, et maksuamet sai sisse umbes 60 tuhat aruannet ja neid pidi ju ka kontrollima ja heaks kiitma! Küllap oli selleks vaja palgata ehk sadakond või rohkem uut ametnikku, kelle panus, kaugemalt vaadates, on täiesti ebaproduktiivne. Ometi on riigitööliste hulk kõigi töötajatega võrreldes juba suurem, kui see tohiks olla.
Teine lugu ehitusettevõtjalt. Ametlikult teenib ehitustööline 600–900 eurot kuus. Tegelikud arvud on aga pigemini 900–1200 euro kandis. Võrdluseks, Eesti ametlik keskmine palk on ligi 1000 eurot kuus. Keskmine palk, millest pooled teenistujad saavad vähem ja pooled rohkem, on veidi üle 700 euro. Miks nii suur osa, veerand palgast, on makstud “ümbrikupalgana”? Põhjus olevat kõrgete sotsiaalmaksude vältimises. Rääkija arvas, et nende maksude vähendamine aitaks vähendada sellist toimimist. See tuletab meelde ammuloetud Der Spiegeli lugu Saksamaa “mustalt” ehitusturult…
Parem lahendus võiks olla mingi vahekord palgatõusu ja sotsiaalmaksude vahel. Palgatõus, mis näiteks kolmekordselt ületab inflatsiooni (nii palju on vähemalt vaja), võiks olla vähendatud sotsiaalmaksuga, näiteks poole võrra. Nii saaks tööline suurema palgatõusu kui muidu ja ometi suureneb maksu kätte saamine, st et haiglatele ja arstiabile tuleb ikka raha juurde. Loodetavasti aitab see ka vähendada ümbrikupalkade tõttu tehtavat kahekordset, illegaalset raamatupidamist. Eesti sotsiaalmaksud on küll kõrgemad kui Euroopa Liidu keskmine, aga tublisti madalamad kui näiteks Prantsusmaal või Rootsis.
Kui anname kolmeprotsendilise süsti Eesti majandusele ja sellest suur osa läheb üsna kohe elanike ostujõu tõstmiseks ja kui jätkame toredat kampaaniat “Ostke kodumaist!”, siis küllap tuleb aasta jooksul ringlusesse 2–3 korda suurem summa. Sellest omakorda peaks vähemalt pool või rohkem lisanduma Eesti SKP-le ja võimaldama vastavat palgatõusu.
Ettepanekuid rahvastiku murede leevendamiseks ja majanduse edutamiseks on mitmeid. Nimetan siin veel mõnda mõtet.
Aho Rebase aprillikuu artiklist: Eesti riigi üks peaülesanne peaks olema toetada välismaal elavate inimeste eesti keele ja meele säilitamist, ka selleks, et lihtsustada nende tagasirännet Eestisse. Konkreetsed sammud selles suunas oleksid rahvastikuministri ameti ja büroo või isegi ministeeriumi taastamine ja rahvuskaaslaste programmi nõukogu rahaliste võimaluste mitmekordistamine.
Valitsuse efektiivsuse tõstmine igal tasemel. Selle hulgas on tähtsal kohal haldusreformi läbiviimine. Endise regionaalministri Siim Kiisleri põhjalik ettepanek ja läbiviimise plaan on selleks olemas ja vajab ainult julgust rakendamiseks. Riigi eelarve aastal 2014 oli 8 miljardit eurot. Võrreldes seda SKP-ga, mis on 20 miljardit, on see 40% koguproduktist ja sinna lisanduvad veel õige paljud piirkondlikud kulud.
Infrastruktuuri välja ehitamine ja Euroopa Liidu toetuste hästi kasutamine.
Töökohtade loomine, ka neile, kel puuduvad head võimalused…
Energeetika küsimused. Haridus ja uurimistöö. Tööstuse edendamine…
Viimastest põhjalikult järgmises artiklis.
Olev Träss
