Mark Adomanise blogi leiab www.forbes.com/sites/markadomanis
Krugman pole kaua Eestist kirjutanud, aga ajakirja Forbes veebilehel blogi pidav Mark Adomanis on rolli üle võtnud. Tema viimane blogisissekanne kannab nime Does The United States Gain Anything From Its Relationship With Estonia? ja on nähtav veebis http://www.forbes.com/sites/markadomanis/2013/08/31/does-the-united-states-gain-anything-from-its-relationship-with-estonia/
Adomanise üsna regulaarsed Eestit puudutavad ning kaunis kriitilised postitused tekitavad vaidlusi. President Toomas Hendrik Ilves püüdis tedagi korrale kutsuda. Eesti Päevaleht küsis Adomaniselt otse: mis teil meie vastu on? Ja sai mõned üllatavad vastused.
Rääkige veidike endast. Milline on teie taust? Millega te peale Forbesile kaastööde tegemise veel tegelete?
Olen 28-aastane, elasin ja kasvasin Pennsylvania osariigis Philadelphias, kuni läksin ülikooli, esmalt Cambridge’i (Massachusettsi osariik) ja siis Oxfordi. Akadeemilise kvalifikatsiooni järgi olen politoloog, aga tunnen üha enam huvi majanduse vastu. Ajakiri Forbes annab vabaduse valida teemasid. Kõik vaated, mida artiklites väljendan, on minu isiklikud, mitte ajakirja ega toimetuse omad. Peale kirjutamise töötan juhtimiskonsultandina, nõustades USA valitsuse agentuure.
Olete hiljuti kirjutanud mitu Eesti kohta käivat blogipostitust. Miks Eesti teid huvitab?
Magistriõppes kirjutasin lõputöö Venemaa tervishoiureformist ja hakkasin huvi tundma demograafia vastu. Mitte ainult Vene demograafia vastu, vaid mind tõesti paelus postsovetlike riikide tulemuste võrdlus. Baltimaad olid eriti huvitav võrdlusmaterjal, sest need riigid olid jõudnud majanduslikult ja poliitiliselt palju rohkem areneda kui Venemaa, aga rahvastikutrendide poolest tundusid nad takerduvat. Mida rohkem ma andmetele otsa vaatasin, seda rohkem torkas Balti riikide puhul silma vastuolu tavapärase narratiiviga „muutu läänelikuks ja kõik laheneb iseenesest”.
Enamik teie Eesti-teemalisi kirjatükke on jämedalt öeldes suhtunud meisse või mujal meie kohta esitatud väidetesse kriitiliselt. Muu hulgas olete hiljuti vaidlustanud Eesti kaitsekulutuste arvud, kahelnud Eesti edasipüüdliku start-up-riigi kuvandis ja avaldanud arvamust, et Eestisugune liitlane ei anna USA-le mitte midagi juurde. Kas teil on midagi Eesti vastu?
Mul ei ole midagi Eesti vastu, Eesti on lihtsalt saanud paljude USA sisepoliitiliste vaidluste sümboliks. Kui teemaks on kokkuhoid, majandusreform või NATO-st saadav kasu, on Eesti (väga üllatavalt sellise väikese riigi kohta) täpselt kisma keskel. Minusuguse inimese jaoks, kes kirjutab sellest maailmanurgast, mis on ameeriklaste jaoks sageli igav ja tähtsusetu, on see olnud kui kingitus. Ei ole lihtne panna ameeriklasi innustuma demograafiast või majandusreformist endises NSV Liidus, aga kuulge, kui tihti tekib Paul Krugmanil Twitteris sõnelus mõne riigi presidendiga? Olen kirjutanud väga sarnaseid lugusid Läti, Tšehhi, Poola ja loomulikult Venemaa kohta, kuid Eesti tundub nendes debattides palju sagedamini teemaks tõusvat, kui muidu ootaks. Sel võib olla midagi pistmist teie presidendi, ütleme, püüdlikkusega vastata artiklitele Twitteri kaudu. Aga olge mureta, kui näiteks Bulgaaria ja Rumeenia oleksid saanud kokkuhoiu standardite kandjaks, oleksin neist kirjutanud samamoodi.
Kaitsekulutustest rääkiva looga sattusite Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese tule alla. Ta väitis, et osa teie kasutatud fakte on valed. Kuidas oli presidendiga väidelda ja temalt noomida saada?
Ma ei suuda ikka veel uskuda, et see juhtus. Istusin tööl laua taga ja sain sõnumi sõbralt, kes ütles: „Kuule, Mark, mulle tundub, et Eesti president just karjus sinu peale Twitteris.” See tundus stseenina mõnest halvast filmist. Mulle meeldib mõelda, et olen asjalik kirjutaja, aga et riigipea millelegi vastaks…
Oma Forbesi blogis kirjutate põhiliselt Venemaast. Vene teemadest tundub teil olevat palju positiivsem ettekujutus, kui võib pidada normiks. Paljud eestlased, kes on lugenud ka teisi postitusi, on järeldanud, et te olete oma tumeda agendaga mingi Putini sabarakk.
Üks põhjuseid, miks mulle meeldib kirjutada tervisest ja demograafiast, on see, et erinevalt poliitikast või isegi majandusest on arvud ümberlükkamatud. Arvamusküsitluste ja isegi SKT näitajate või investeeringute järgi saab teha leidlikke järeldusi. Aga „The Wire’ist” (Ameerika telesari) pärit ütlus illustreerib perfektselt seda, miks ma arvan, et demograafia on kirjutamiseks hea teema – sest siit kumab läbi küsimus, kuidas peita luukeret. Isegi Stalini-aegne NSV Liit oli hädas demograafiliste näitajate võltsimisega. Tänapäeval võid vaadata riiki X ja öelda suure enesekindlusega: „Sealsed inimesed elavad kauem.” Ja siis vaadata riiki Y ja öelda sama enesekindlalt: „Sealsed inimesed surevad varem.” Demograafilised andmed on usaldusväärsemad kui muud andmed.
Juhuslikult on venelased viimaste aastate jooksul, mil ma olen kirjutanud, tegelikult muutunud eluviise palju tervislikumaks, elavad kauem ja saavad rohkem lapsi. Need edusammud ei õigusta Venemaa valitsuse tegusid ega ole suurelt jaolt seotud Vene valitsuse poliitikaga. Aga teeselda, et neid muutusi ei ole toimunud, ei ole kellegi huvides. Nii et ma tõesti ei tea, mida öelda inimestele, kes endale kindlaks jäädes sildistavad mind Putini sabarakuks selle eest, et ma viitan Venemaa keskmisele oodatavale elueale ja ütlen, et see hakkab pikenema. Mida ma peaksin tegema? Valetama?
Demograafia ja tervis ei ole veel kõik. Olen kirjutanud, kui väär on Venemaa geipropaganda keeld. Samuti olen kirjutanud teistest vähem meelitavatest teemadest, nagu korruptsioon Venemaal. On putinlasi, kes jõlguvad mu blogi kommentaariumis ringi ja oleksid tõesti üllatunud, kui saaksid teada, et tegelikult kuulun ma nende seltskonda. Aga ma kirjutan põhiliselt demograafiast, sest seda tean ma kõige paremini ja olen magistrantuuris õppinud. Mis puutub Venemaa demograafiasse, siis asi on viimastel aastatel üsna palju paremuse poole liikunud.
Kui teie jaoks on Eesti puhul midagi head, siis mis see oleks?
Üks asi, mis mind frustreerib, on see, et inimesed ajavad sageli sassi selle, mida sa arvad juhtuvat, sellega, mille juhtumist sa tahad. Minu isiklikud poliitilised ja majanduslikud vaated on üsna igavalt liberaalsed. Olen siiamaani palju lähemal eestlase arusaamale valitsusest ja selle õigest rollist kui venelase arusaamale. Eesti e-valitsuse uuendused on mulle huvitavad, kuigi kahtlen, kas neid kunagi Ühendriikides omaks võetakse.
Mida me võime oodata järgmisest Eesti kohta käivast loost?
Sellest on aega möödas, kui puudutasin rahvastikutrende, nii et ilmselt kirjutan sel nädalal midagi sellest, mis on 2013. aastal juhtunud. Mis puutub loomulikku iibesse, siis Eesti sooritus on arvudes parem kui Läti või Leedu oma.
EPL / 4. september 2013
Väljavõtteid Adomanise blogist
Rahvusvahelised ärilehed armastavad Eestit, sest see maa on konservatiivse majanduspoliitika labor. Riik ei salli defitsiiti, armastab tehnoloogiat ja jälestab bürokraatiat.
Artiklid, mis räägivad Eesti idufirmadest, ei puuduta eestlaste enamust. Vaatamata Skype’ile ei näi Eesti majandus soosivat töökohtade loomist. See, et Eesti töötus 2013. aasta algul langes, tulenes rahvaarvu kahanemisest. Hoolimata võimalusest registreerida äriühing internetis ja jutule idufirmadest otsustab üha enam eestlasi, et mujal on parem. Eesti seisab tõsise rahvastikukriisi lävel.
13. juuli 2013
