Milliste puude õied on fotol? Kõik on Põhja-Tallinnas nopitud, mitmed ka ööbiku laksutamise saatel. Mõned õied on pärit kobaratest või liitõisikutest, siin lahtivõetutena. Vastused leiate loo lõpus.
Kuna Eestis on hetkel tõeliselt imestus- ja imetlusväärne, kui palju taimi ja eriti puid samaaegselt õitsevad, otsustasin üritada matkida üht loodusuurijalikku kunstivormi, mis on Instagramis silma jäänud. (Instagram on sotsiaalmeediakanal, kus inimesed oma fotodega uhkeldavad).
Siinse katsetuse sarnaseid, loodusretkede käigus leitud killukestest kujundatud mustreid kujuteldava raamiga ja siis nende otse ülevalt, justkui linnulennult jäädvustamine kannab nime nature flay lay fotograafia. Nimetagem seda siis looduslapikuks või -lamedikuks. Tegin seda lambist, nagu öeldakse, (huupi, suvaliselt) ja see tundus küllaltki veider nõnda lammutada ja mitte õitsvaid oksi niisama vaasi pista. Kuid katsetamise ja kompositsiooni loomise mõttes –miks ka mitte.
Lamelaotud fotode eesmärk olevat jutustada lugu. Lugu, mis peatselt kaob, kuna õied ja lehed närtsivad ära. Olen jälgima jäänud kahte andekat selle tehnika harrastajat: Kerttu Siplane Eestis ja dog/walk/diary/ny (Instas kaldkriipsudeta) – naine New Yorgi linnas, kes oma koeraga jalutades ja ka reisides loob spontaanseid loodusest leitud (tihti taimseid) mosaiikseid hetki. Need on imekaunid tundeküllased teosed, mis meenutavad botaanilisi joonistusi või õpiplakateid, ent on ometi kunst.
Ülal on rida hapukirsi- või äkki ka mureliõisi. Neid oli raske leida – juba lõpetavad õitsemise. Nende all, õunapuulehtedel on õunapuuõied. (Sordi suhtes jään vastuse võlgu). Keskel on sireliõied; nii lillad, kui valged. Vasakul on toominga äraõitsenud õierootsud. Nemad õitsesid täies hoos emadepäeval. Nüüd on iga õie põhjas juba näha väikest rohelist nuppu, millest kasvab kirsitaoline kuid mitte eriti maitsev mari (inglise keeles on toomingas bird cherry.) Toomingast allpool on pihlaka õiepuhm ja kõige all hobukastani õie “küünlalt” ehk püstjalt liitõisikult nopitud üksikud õied.
Kõik õied on/olid valged, v.a. üks helelilla sireli esindaja ja kastaniõie kroonlehtede keskel olevad punased täpid. Kõige suurem nähtamatu ent tajutav võitlus käis vängelt haisva pihlaka puhvpilve ja imeliselt lõhnavate sirelite vahel. Magus jäi peale.
Foto ja tekst:
Riina Kindlam, Tallinn
