Vasakult: kirjanik Inga Raitar vaatab telefoni, kirjanik Kärt Hellerma ja Maarja Lõhmus, taustal Juhan Peegli pronksskulptuur. Autori fotod
19. mail kogunesid Eesti ajakirjanikud Tartusse, et pidada nn Juhanipäeva (prof. Juhan Peegli sünniaastapäev) ja arutada ajakirjanduse kohustusi ühiskonnas.
Tänavu võtsime vaatluse alla ajakirjanduse kui Eesti kultuuri ühe põhilise vedaja. Eks ajakirjanduse aktiivsusest sõltub palju sellest, millises suunas ja millise hooga ühist kultuurivälja arendatakse ja nauditakse.
Eesti Akadeemiline ajakirjanduse selts korraldas arutamise koosoleku. Koosolekut alustas ajakirjandusseltsi esimees Maarja Lõhmus.
Maarja Lõhmus: Hiljuti kõneles Eestis Soome president Sauli Niinistö, et “100 aastat on kõik Soome presidendid teinud üht ja sama – taganud ühiskonna stabiilsuse.”
Meie oleme uurinud võrdlevalt Eesti – Soome ja Vene ajakirjandust 100 aasta jooksul ning näinud samuti, et Soome ajakirjandus on läbi 100 aasta olnud väga stabiilne. Eesti ajakirjandusel on Soome ajakirjandusest palju õppida.
Ajakirjandus on seda tugevam, mida tugevam on refleksiivsus, reaalse elu peegeldamine. Näiteks, samal ajal kui Juhan Peegel ajakirjanikke õpetas, õpetas Juri Lotman kultuurimõisteid.
Juhan Peegel ei õpetanud “mis on kultuur”, vaid ta õpetaski Eesti kultuuri ja kultuuris tegutsema.
1. novembril 2016, kui tähistasime konverentsiga Eesti ajakirjanduse 250. aastat, ei küsinud ajalehtede toimetajad “mis on kultuur”, aga nad rääkisid sellest!
Me elame kultuuris ja ajakirjandusele on kultuurikeskkond enesestmõistetav.
Meil Eestis on tähtis läbi mõelda ajakirjanduse põhiidee, hoida ühiskonna avalikkust tundlikuna ja hoida esil inimese vaatepunkt ühiskonnas.
Koosolekul kõnelejate seas oli Toronto ajalehe Eesti Elu Kargu Karla alias Eerik Purje, kes avaldas mõtteid ajakirjanduse žanride mitmekesisuse ja ka keele murrete kasutamise vajadusest. Niisiis – selle asemel, et keeleliselt vaesustuda, tuleks pigem õppida keelt kogu aeg juurde, õppida juurde murdesõnu ja väljendeid.
Eerik Purje ütles muuhulgas: Olen tänulik tänapäeva tohutu kiirusega arenevale tehnoloogiale, mida olen omajagu kirunud.
Alustan valulapsest: murded on kadunud, see on globaliseerumise tagajärg. Murded olid siis, kui inimesed olid paiksed. Kodavere memm võis uhkustada – olen Kodaverest Mustveeni kõik läbi käinud – see oligi maailm. Olen sündinud Kavastu vallas, praegu on see Vara vald. Ma oskan seda keelt, mida seal kõneldi, aga ega seda kellegagi enam rääkida ei ole. Aga meilt 8 km põhja poole Alatskivil räägiti juba Kodavere murret. Nende murre läks Avinurmeni välja. Kui 1943. a Tihemetsa tehnikumi läksin, õppisin mulgi ja viru murdeid. Aga kõige rohkem seltsisin võrokestega ja õppisin nende murdeid. Saarlasi õppisin tundma alles Torontos 1957. Aga ma õppisin tundma veel midagi – nimelt seda, et murre ei tähenda mitte ainult kirjakeelele tundmatute sõnade kasutamist ja maailma asjade teistmoodi välja ütlemist, vaid igas murdes peitub kamaailmavaade ja teatud piirkonna inimeste ellusuhtumine. Seepärast on oluline hoida elavana võimalikult palju erinevaid maailmu.
Maarja Lõhmus pika koosoleku kokkuvõtteks: Ajakirjandus on osa elavast kultuurist. Mõtleme selles suunas, et ajakirjandustoimetused oleksid informeeritud ja teeksid informeeritud valikuid.
Vaade ajakirjanduskoosoleku saali, eesplaanil näeme Plekktrummi toimetajat Joonas Hellermad, Kuku raadio toimetajat Erik Berendsit, Aune Unti, üleval ajakirja Looming peatoimetajat Janika Kronbergi, Eesti Rahvusringhäälingu toimetajaid Renita Timakut, Salme Rannut, Ulvi Pihelit, telesaatejuhti Urmas Vainot. Keskel kirjanik Inga Raitar, ajakirjanik Sulev Valner jt.
Et me ei kitsendaks ajakirjanduse ala ega ajakirjanduslikke vorme ega sildistaks inimesi – see ei sobi ajakirjandusele tundlikus kultuuriruumis. Hea ajakirjandus on ühiskonna võimas mootor ja tasub end alati ära.
Ajakirjandusseltsi aastakoosoleku eel tegime jalutuskäigu Tartus, Eesti ajakirjanduslinnas, kus näiteks üks tänav – Ülikooli/Jaani tänav tähistab kümnete toimetuste ja kirjastuste asukohti läbi ajaloo, iga jalatäis maad on Eesti kultuurilugu läbi sajandite. Ajaloouurimise käiku juhatas koduloo uurija Ene Puusemp.
Maarja Lõhmus
