Saun, kukilistuv kass ja kooguga kaev ehk igasügisene kokkusaamine armsate inimestega esivanemate Jaagupi talus Tõru külas Saaremaa südames. Oma ajal oli Tõrus üle kümne talu, nüüd on kaardil kaks talukohta märgistavat täppi ja püsielanikke kolm. Kord nädalas neljapäevati käib siin kaubaauto, nn autolavka ehk toidupood ratastel. Muuseas, tammetõrudega polevatki siin pistmist – tõru tähendavat sealsekandi saare murdes hoopis tõrva.
Foto: Riina Kindlam
Kirja pandud viimasel septembrikuu nädalal Saaremaal. Ilmus maakonnalehtede lisalehe “KoduMaja” oktoobri/novembri numbri vaatenurga rubriigis. Siinkohal kohandatud.
“Tuule ei ole siin. Ta on maal kartuleid võtmas,” vastas Tallinnas esimeses eelkooli tunnis mu tütre sõber tema eest. Õpetaja olevat selle peale teinud suured silmad: “Kuidas, ei ole kohal?” Väga võimalik, et tal on nüüd vildakas eelarvamus meie pere suhtes. Isegi minu korralik tädi avaldas kaugkõne teel arvamust, et mida see lastele õpetab, kui korda ei järgita?
Õnneks lapsed ei teadnud sellest midagi, et eelkooli tunnid, ujumiskool ja kõiksugu huviringid olid juba täies hoos. Seda küll, et lasteaias juba käidi. Nad jõudsid isegi ÜHE septembrikuu päeva uutes rühmades oma armastatud Kopli lasteaias käia, aga siis kupatasime nad taas vanavanemate juurde Saaremaale. Võiks küsida, kas lapsed siis tõesti polnud piisavalt möllata saanud, et ikka veel viibisid maal? Ilmselt mitte. Ja kas saabki looduse keskel vanavanematega olemisest iialgi küll? See on kuldne aeg, kõige luksuslikum eelkool – elukool. Mujale jõuame nagunii.
Iga aasta on meie lahkumine Saaremaalt edasi nihkunud, tänu olukorrale, kus lapsed käivad alles lasteaias ja nende siinkirjutav ema on vabakutseline tõlkija ja ajakirjanik. Käes oli aga viimane pikk maasügis; aasta pärast on vanem laps 1. klassis ja popitegemine õunte purustajasse viskamise nimel vist enam läbi ei lähe.
Sedavõrd rõõmsamalt põksus süda, teades, et lastel õnnestus järjekordselt oma esivanemate kalmuliivalt kaselehti riisuda, viimaseid põldmarju jahtida, kluugutamise peale õue tormata taevageomeetriat uudistama, saunas “vitsa” saada, aina kõrgemale lavalaudadele pürgides, aga mis kõige olulisem, näha kui palju maal sügisel tegutsetakse, nii enda söögilaua, kui ligimeste abistamise nimel. Õunamahlapress rändab talust tallu ja suvikõrvitsate jagamise võrgustik on lai. Naabrite noor piimakari oli iga karjamaanurga jõudnud paljaks süüa ja nüüd viidi talvekodusse.
Mõiste “kodu” on lastele oma jagu mõtteainet pakkunud. Kumb on siis Mamma (minu ämma) kodu, kas talvine, Kohtla-Järvel või suvine, Koiklas? Seletan, et sünnikoht, antud juhul saarel, on alati teistest armsam. Kanadas on neil ka veel mitu kodu: Memme aed ja Kotkajärve mets. “Meie rohelise koduna” tuntud kivist korterimaja Pelgurannas on heleroheline küll fassaadivärvi poolest, kuid oma aeda pole; fakt, mis maalt naastes valusalt torgib.
Kaasiku talumaja kambrisse ehitati “kodu” toolide ja tekkidega. “Katus hoiab hästi vihma eest,” kinnitas ehitaja. Ja vihma sadas tõesti. Nüüd võinuks siis küll autonina itta pöörata… aga ei veel. Emast sohver ju alles saabus ja meil oli vaja ära teha tähtsate vanatädide ja kohtade, k.a. kalmude ringreis.
P.S. Nüüd on käes viina- ehk porikuu ja lapsed ongi juba teist nädalat õnnelikult linnagraafikus. Kauge lugeja vast ei teagi, mis “eelkoolist” jutt käib. Erinevalt Põhja-Ameerika laiemast mõistest “preschool”, kui üldisem koolieelne lasteprogramm on Eestis eelkool konkreetne paar korda nädalas toimuv 1. klassi nö pingisistumise treening. Seda pakuvad teatud koolid tasu eest nendele, kes on tänavu lasteaeda lõpetamas. Tundub, et kui teatud “eliitkoolide” 1. klassi sissesaamine ei oleks katsete-põhine (kuna tung nendesse on nii suur), kaoks ka suuresti eelkooli mõte. Katsed, et esimesse klassi saada?! Toronto kasvandikule tundub see hullult võõras ja kipungi sedavõrd enam maa- ning metsapoole. Kuid tegelikkus on, et mu laps käib eelkoolis. Ja talle hullult meeldib. (Teema jätkub…)
Riina Kindlam,
Tallinn
