Lätlastele kingituseks viidud puust Forestalia laulja. Viido foto
On hämmastav, kuidas lihtsalt mitte midagi tegemine võib sind äratada tuulevaikusest, seisakust, mida inglise keeles väljendab sõna doldrums. Merenduses on aga sellel sõnal teine tähendus – see on ekvatoriaalne vaikusvöönd. Tuuled on seal olematud, nii et raske on navigeerida. Merenduse ajaloos on doldrums’itel oma koht, neil on surnud tsooni maine, sinna võisid laevad jääda nädalateks seisma, nii et meremeestel lõppes otsa söök ja joogipoolis. Sellest pääsemine Atlandi ookeanil oli elu ja surma küsimus.
Tänapäeval kasutame seda terminit selleks, et kirjeldada seda perioodi elus, mil miski ei tundu korda minevat ega tähtis olevat. Mul on aga parem definitsioon. Doldrums’id tulevad siis, kui sa oled valmis muutuseks elus, kui sa pole rahul status quo´ga. See on küpsuse aeg, vastandina rusutusele. Kui sellele nii vaadata, siis on tegemist positiivse nähtusega.
Eelmisel nädalal käis Forestalia Meeskoor Riias, et esineda iga-aastasel ühiskontserdil koos Läti Silvicola Meeskooriga ja ESMILA Meeskooriga Soomest. Me saame igal aastal kokku, eelmisel aastal käisime Soomes, sel aastal Lätis ja järgmisel aastal kohtume muidugi Eestis.
Lahkusime Tallinnast bussiga laupäeva varahommikul kell 4.45 otse Tartu Lõunakeskusesse, kust võtsime peale osa lauljaid, sealt sõitsime Valka, kus tegime kohustusliku peatuse odava alkoholi poe Alko100 juures. Jõudsime õigel ajal Riia rahvusraamatukogu juurde, kirjutasime end sisse Radissoni hotelli ja suundusime kooriproovi rahvusraamatukokku. Riia rahvusraamatukogu on tohutu suur ehitis, palju suurem kui meie rahvusraamatukogu, aga ta on täis valgust ja õhulisust.
Meid juhatati riietusruumi, kus me saime panna selga esinemisriided ja pakuti suupisteid ning vett. Meil oli võimalus ka omavahel lobiseda proovide vahepeal. Sain kasutada neid lätikeelseid väljendeid ja luuletusi, mida olin omandanud nooruses New Jersey’s. Mul oli siis palju läti sõpru ja rohkesti läti tüdruksõpru. Eesti tüdrukud olid keskkoolis palju tõsisemad ja nad ei olnud minusugusest tüütust tüübist huvitatud. Läti tüdrukutega oli siis palju lõbusam.
Riia Rahvusraamatukogu. Viido foto
Pärast kontserti oli bankett. Forestalia koor kinkis lätlatele puust skulptuuri, mis kujutas Forestalia lauljat univormis, müts peas ja laul huulil. Alo Ritsing andis selle üle Läti sõpradele ja selle võtsid vastu Aivar Opincans, Eriks Derums ja Raimonds Gulbis. See oli ekstravagantne kingitus, mind päris huvitab, mida nad järgmisel aastal meile vastu kingivad.
Pühapäeva hommikul kohtasin Radissoni hotelli hommikusöögilauas Helge Kõrvitsat ja rääkisin talle ühe kunagise minuga juhtunud loo. 1996. aastal olin ma George Brownsi Iiri pubi juhataja Tallinnas Harju tänaval.
Pubi oli lastud käest ära minna ja ma tahtsin sinna kliente tagasi tuua. Teise korruse Viktoria lounge’is panin mängima klassikalist muusikat. Olin võtnud tööle mitu vene tüdrukut – klaverimängijad, viiuldajad ja tšellistid miniseelikutes. Aga igal õhtul istus ikka endiselt klaveri taga hapu näoga mees, sigaret hambus, ja mängis klassikalisi palu. Minu meelest mängis ta küllalt hästi, aga arvasin, et laseks selle mehe ikka lahti ja palkaks veel mõned vene tüdrukud, eriti miniseelikutes, kes klaverit mängiksid, isegi kui nad ei mängi eriti hästi.
Minu naine Heli vaatas siis mind hirmunud pilgul ja teatas: „Kui sa lased selle mehe lahti, siis ära oma nägu Eestis enam näita, see mees on Tõnis Kõrvits!“
Helge Kõrvits naeris ja tänas mind, et olin temaga seda lugu jaganud. Ta ütles, et on küll suguluses Tõnis Kõrvitsaga, aga mitte otseselt.
Iga hea asi saab kord otsa, aga ma olin rõõmus, kui jälle maale koju jõudsin. Novembri lõpus tuleb minu maalide teine näitus Pihkvas ja mul on sellega palju tegemist.
Viido Polikarpus
