Aja jooksul on demokraatia, mida vigadest hoolimata peetakse parimaks riigikorraks, valetõlgenduste ja kuritarvitamise tõttu muutunud propagandistlikuks loosungiks, mida kasutavad ka need, kes pole rahul kehtiva riigikorraga.
Demokraatia mõistet ja olemust analüüsib viimati ajalooliselt ja asjalikult Mikael Laidre (Postimees 06.01.) Ta konstateerib muuseas, et Eesti on ametlikult parlamentaarne riik. Aeg-ajalt on meil olnud juttu presidentaalsest korrast. Aga praegu nõuab pigem häälekas kui arvukas grupp inimesi rohkem demokraatiat. Näib, et tähenduses rohkem võimu vabakonnale ja ”pluralistlikumale” parlamendile.
See oleks põhjendatud, kui teised põhikorra elemendid – valitsus ja tema erakonnad parlamendis – täidaks oma rolli puudulikult ja kui demokraatlik osa – vabakond ja parlament tervikuna – suudaks seda paremini teha. Aga praegu mattuvad (poliitilised) eesmärgid ehk sisu loosungite alla: ”rohkem demokraatiat” ja ”ei valelikule poliitikale”. Ometi on selge, et kogu praeguse poliitilise draama põhjus ei saa olla ainult valetamine. Valetamist on alati olnud ja nii on ka edaspidi. See ei ole õigustus, vaid kurb fakt.
Laidre rõhutab, et demokraatia on ainult vahend või tööriist, mitte eesmärk. Küsimus on hoopis selles, mis on kriitikute tõeline eesmärk. Osa arvab, et mida rohkem halvata riigi toimimine – mida rohkem on vastandlikke tahteid ja erakondi – seda demokraatlikum ja parem. Aga paistab, et mõnel on ka konkreetseid eesmärke. Selgeim alternatiiv praegusele poliitikale on pahempoolne ideoloogia ehk kõik astmelisest tulumaksust, laenukoormuse kasvatamisest ja hällist-hauani hoolekanderiigist näiliselt tasuta ühistranspordini. Ta küsib: On see vastutustundlik ja kestlik alternatiiv? Ja lisab, et enam ei ole populaarne rääkida demokraatia ohtudest. Piiramatu tahte ja lõputute lubaduste ohust. Siiski, tasub teadvustada, et ühtedelt teistele ümberjagav riik kaldub halva põhikorra poole. Ja seal peituvad tõelise moraalse kriisi juured.
Laidre arvates tuleks seetõttu toetada seda põhikorra elementi, mis käitub vastutustundlikult ja ratsionaalselt. Kogu rahva kohta ei oska ega julge ta midagi arvata, kuid suur osa hartalasteks aktiviseerunud n-ö vaba- ja haritlaskonnast seda kriteeriumi ei täida. Demokraatia ehk vahendi juurde nõudmine sarnaneb ära hellitatud lapsega, kes aina uusi mänguasju tahab ja nendest ei hooli, mis tal juba on. Nõudmised stiilis: ”olen piisavalt oodanud, nüüd on minu kord saada oma tahe” ei küsi, kas see tahe on kõigi, kogu Eesti huvides. Vabakonna kaasamine võib olla õilis kavatsus. Kuid tulemus on rohkem kui kaheldav, kui tagajärg on üksikute vabakonna liikmete eraasi. Kui miski on demokraatia kaaperdanud, või ähvardab seda teha, siis on see irratsionaalne ja muutlik tahe.
Sellises olukorras võib Laidre arvates soovitada kolme asja. Esiteks meenutada Horatiust: õiglane peab vastu seisma ka enamuse türanniale. Teiseks, üksikute irratsionaalsete kritiseerijate vastu võib olude sunnil adopteerida Bayern Müncheni pooldajate motot: ”Teie vihkamine on meie uhkus!”. Kolmandaks tuleks vältida rahvasse suhtumist Rooma keisririigi ajal tuntud hoiakuga: ”las vihkavad, kuniks kardavad”. See viiks lõpuks ühel või teisel moel türanniani. Kui Eesti tõesti soovib pahempoolset valitsust, ei saa seda jõuga ära hoida. Aga olgu protestijad ja proovida soovijad ausad, et see on see alternatiiv, mida nad pakuvad, mitte ärgu peitugu ”rohkem demokraatiat” sildi taha.
Üldiselt on Mikael Laidre ära tabanud Lääne demokraatia põhimõtted ja püüdlused, eesmärgid, mis pole tihti veel saavutatud. Seetõttu on palju oma soovunelmate abituid ohvreid. Neid on tegelikult rohkem Eestis, kus vahepeal demokraatia mõiste ära lörtsiti ”rahvademokraatiaga”.
Laidrel on ka õigus, et valetamine kuulub poliitika juurde, aga see ei tohiks jääda tähelepanuta, eriti kuna paljud just valede kaudu lasevad end eksiteele viia ja taipavad seda kahjuks liiga hilja.
Taktikaks on tihti inimeste madalate tunnetega mängimine. Ajaloost on teada süüdlase otsimise-leidmise-sündroom, mis lõpeb pööbli kiiduavalduste saatel avaliku hukkamisega. Ausa poliitika nõudjad teavad vist väga hästi, et näiteks Reformierakonnas esinenud rahastamisskeemi on kasutanud ka teised parteid. Ausat poliitikat nõudvad tegelased tegutsevad ise stiilis "eesmärk pühitseb abinõu".
Natuke ajaloolist võrdlust. Friedrich Engelsi toetas tema töösturist isa ja raha läks ka edasi Karl Marxi ideede jaoks. Sotsiaaldemokraatide abiesimehe noore venelase Jevgeni Ossinovski suurimaks toetajaks on tema rikas transiidiärimehest isa Oleg ja temaga seotud ringkond (umbes 25 %). Sotsialismi ja kapitalismi koostöö eesmärk on siin piiratum, nimelt venelaste mõju tugevdamine.
Vello Helk
