Septembri keskel oli mul võimalus sõbraga sõita Connecticuti Eesti Seltsi Maa omandamise 50. aastapäeva tähistamisele. Kuigi ka minu ema perekond alustas oma Ameerika aastaid Connecticutis, sain nüüd veel lisaks hulga teavet sealsete eestlaste tegevuse ajaloost.
Connecticuti Eesti Selts loodi juba 1950. aastal, aga kohalik ühiskond ei leidnud tol ajal sobivat maja ega ka maad, kuhu ehitada Eesti Maja. Oluline põhjus oli muidugi endiste DP-de väikesed majanduslikud võimalused, nad kõik pidid alustama oma elu uuesti korraldamist tühjade taskutega. Tänu kuulub endistele “vanaeestlastele”, kes olid lahkelt fiktiivseid garantiisid andnud ja kes püüdsid igati kaasa aidata uustulnukatel töökohtade leidmisele, jne.
Maa-ala omandati 1967. aastal ja avati tolleaegse Connecticuti Seltsi esinaise Vaike Luguse poolt 24. juunil 1967. Eesti Maal oli juubeli puhul välja pandud ilus ajalooline fotonäitus, kuigi ingliskeelsete selgitustega, kus, mis ja millal midagi oli tehtud/juhtunud Eesti Maa leidmisel, omandamisel ja ehitamistel.
Eeskavas meenutati isikuid, kes olid olnud maa-ala ostmiste komiteedes ja mulle jäi ka kõrvu oma onu Märt Martinsoni nimi. Kahjuks ei jätkunud CT Eesti Seltsil siis ega ka hilisematel aastatel vahendeid, et ehitada Connecticuti Eesti Maja. Peale avasõna ja meenutussõnavõttude esinesid veel Conn. Eesti Kooli rahvatantsijad ja laulukoor. Järgnes rikkalik õhtusöök looduses asuvas ilusas menukas väliköögis. Oli mitmeid sõnavõtte nii maa omandamise-puhastamise ajal tegutsenutelt kui hilisematelt Seltsi tegelastelt. Meenutati endiste komiteede liikmeid ja nende mitmekülgset tegevust ning suurt panust.
Isiklikult oli kohal endisi komiteede liikmeid päris mitmeid: Mati Kõiva, Ylo Anson, Erich Siismets, Rein Linask jt. Avaldati tänu kõigile, kes oma vabatahtliku töö ja abiga aitasid leida ja omandada selle ilusa Maa ning ehitada/rajada sinna palli- ja lõkkeplatsid, väliköögi-kamina, “söökla”, kaevu ja esialgse “ajutise” väikese majakese ning tööriistade kuuri, mis ikka paigal on. Kõneldakse, et too “ajutine” majake oli kavandatud nii, et selle esikülg avaneks etlemispõrandaks, lavaks, kus võiks laulu- või teatrietendusi esitada. Kuulda on, et tänaseni pole seda nii tarvitatud.
Ilusa ilma tõttu oli kohale saabunud mitmeid kaugemaltki külalisi naaberosariikidest ja kohtasin nii mõndagi, keda polnud kaua näinud. Osa telkis öösel Connecticuti Eesti Maal ja siirdus sealt pühapäeval tähistama Willimanticusse Connecticuti Skautrühma “Vikerlased” esimese salga rajamist. See toimus algses asukohas, endises Recreation pargis, mis oli kunagi olnud eesti noortele pallimängu ja ajaveetmise asupaik. Kohal oli mitmeid tolleaegseid skaudipoisse koos sõprade ja pereliikmetega kui ka praeguseid Vikerlasi. Meenutati Vikerlaste nooruseaastaid ja uudistati esimese salga päeva- ja tegevusraamatuid.
Kunagi oli endisi DP-sid Willimanticus 200 ringis ning Connecticuti Eesti Seltsi liikmeid vist üle 300 ja arvati kogu eestlaskond Connecticutis olevat 500 ringis. Nüüd, nagu mitmelgi pool väliseesti ühiskondades, need arvud enam kehtivad ei ole.
Aga Connecticuti Eesti Selts on siiani aktiivne ja elujõuline. Toimub täienduskool/ rahvatants, kirik, Eesti tähtpäevade tähistamised, noorte gaidideskautide koondused/laagrid ning muidugi Järvemetsa laagris suurel arvul osalemine. Noortest Eesti kooli õpilastest osalesid mitmed tänavusel Noorte Laulupeol Eestis koori “Laulurõõm” ridades. Jõudu ja jätku järgnevateks aastateks, Connecticuti eestlaskond.
Tenno Andra
