Cincinnati eestlastest on veel mõned alles – kõik lesed. Viimane abielupaar lesestus 9. aprillil, kui minu abikaasa Kristjan suri peaegu 91. aastasena. Rahu talle.
Cincinnati Eesti Seltsi asutasid Hugo Roomann ja Maimu Raudsepp aprillis 19 aastat tagasi. Hugo Roomann suri 3 aasta eest, kaks kuud peale abikaasa Raja surma.
Igal suvel on peetud jaanipäeva, aga praegune Seltsi esimees otsustas selle veidi edasi lükata minu haiguse tõttu. (Tegin juunis läbi raske kopsuoperatsiooni. Vasak kops oli kokku vajunud.) Tema eestlannast abikaasa, Tiina, lahkus Eestist 9-aastasena septembris 1944. Tiina koos vanematega saabusid hiljem Torontosse, kus ta kohtus Richardiga. Nad abiellusid ja kolisid meie linna. Meil polnud enam eestlasest kandidaati, nii valisime esimeheks Richardi, kes on väga tubli mees ja õigel kohal.
Hilinenud jaanipäev sai peetud 26. septembril ilusas uues asukohas Cincinati suurimas pargis. Külalisi tuli kokku 36.
Esimesena saabus tänvusele piknikule Toivo Siitam Columbus, Ohiost. Kohtasin esimest korda noort abielupaari kahe väikese lapsega, Kaia ja prof. Kronech, kohalik, kes õpetas Tartus. Piknikult puudus kahjuks pr. Eva, meie vapper, noor eesti ema, kes lumetormis kolme väikese lapsega sõitis üle kolme tunni meie E.V. koosviibimisele.
Peale esimehe avatervitust mälestati selle aasta jooksul lahkunud Seltsi liikmeid: Dr. ja pr. Masson (proua eestlane), Kristjan Raudsepp, Laine Lemmergas, prof. Lippingu ema, Roman Maripuu abikaasa (ameeriklane), Roman lahkus elama oma sugulaste juurde. Siinseteks vanemateks eestlasteks on 87-aastased Dr. Olga Platz ja Kaarel Kaera. Kumbki pole suured kõnelejad. Nii leidsin, et pean seda ise tegema.
Järgmise tunni jooksul kõnelesin kodumaalt lahkumisest, mida kuulati huviga. Helle Martin ja need lapsed olid siis 5, 7 ja 9-aastased, 1944. aastal. Ka oli prof. Kroneche väga huvitatud kõigest. Paljud olid pisarates peale ettekannet, aga see pidi tehtud saama.
Mälestasime kodumaalt lahkumist 65 aasta eest, kust mina koos ühe ja poole aastase poja ja ema Alidega lahkusime 21. septembri õhtul kell 11, jättes maha põleva ja suitseva kalli pealinna Tallinna.
Meiega koos olid õed Juta ja Vera Paadimeister’id. Juta oli mu mehe ja minu töökaaslane. Samuti Enn Eessalu abikaasaga, kes elab Clevelandis. Olime laeval RO22, Moero oli meie kõrval reidil ja lahkus 21. septembri õhtul kella 7 paiku. Sai täistabamuse 22. septembril. Meie laev sai torpeedo 22. septembri hommikul, oli 300 surnut ja haavatuid. Selle vigase laevaga jõudsime siiski Gotenhafenisse.
Meie tee viis edasi Berliini, Austriasse, Oberammergausse ja lõppes Augsburg-Hochfeldis, Augustis 1945, kust lahkusime ema, 7-aastase poja Toomase ja 4-aastase Anne Niinemetsaga. USA-sse, Bostonisse jõudsime 3. detsembril 1949. New Yorki jõudes tervitasid meid Juta Pensa, Ilmar ja proua Pleer, hiljem õpetaja Kiviranna ja paljud endised Augsburgi elanikud.
Tänu Eric ja Leili Sooverele Cincinnatis, saime siia enne jõule 1949. Töötasime väikeses katoliku haiglas, mina abiõena. Palk oli $17 nädalas, millest tuli 4-liikmelist peret toita. Aga meie keegi ei nälginud, olgugi et tulin kahe lapse ja kahe kohvriga; ema ja mina lesed. Ei suuda uskuda, et tänapäeval on siin rikkal maal 35 miljonit inimest toidumarkide peal. Enamik neist ei oska keelt. Õnneks mina ei võlgne kellelegi pennigi. Majagi ammu makstud ja veel teist korda lesestunud.
Teisest abielust sündisid kaks eestimeelset tütart, kellega käisime 2004. aastal laulupeol. Nendele suurim ja ilusaim elamus Eestis. 17- aastane tütrepoeg oli kaasas. 57-aastane tütar, Kate O’Donnel, elab juba 30 aastat Oneonta, NY, ja on kohalikus ülikoolis sotsioloogia professor. Tütar Kristi, 54-aastane, elab Whidbey saarel Washingtoni osariigis ja on suurepärase pargi direktor juba 16 aastat.
Mul pole kompuuterit, millel kirjutada. Olen hästi kosunud ja saan jälle 86-aastasena autot juhtida. Olen tänulik sõpradele ja kõikidele, kes mind meenutasid mu haiguse puhul. Jumal hoidku ja kaitsku teid.
Maimu Raudsepp
