26. novembril toimus Tallinnas Balti Apelli 45. aastapäevale pühendatud konverents. Samal päeval ilmus eesti keeles Sirje Okas Ainso raamat “BATUNi lugu. Balti Apell ÜROle 1966–1991”.
Konverentsi kõige väärtuslikum osa oli info selle kohta, kuidas Balti Apell ÜRO-le 1979. aastal tegelikult valmis ja millised olid olnud sellele eelnevad vabadusvõitluse sammud Eesti NSV tingimustes.
On ju teada, et Eesti NSV-s karistati Siberi vangilaagrisse saatmisega neid inimesi, kes julgesid kõnelda Eesti Vabariigist.
Kahjuks on vastupanuvõitluse ajalugu senini veel kirjutamata.
Balti Apelli meenutamine on ülioluline, sest vaba riik on ülim saavutus ning vaba Eesti eest aastakümneid võidelnute lugu nii paguluses kui Eesti – vanglariigi sees tuleb tundma õppida.
Välisminister Margus Tsahkna oma tervituses kõneles oma isiklikest kogemustest välismaa ülikoolides õppides, mida tähendab elada vabas riigis; riigis, kus kehtivad kõik inimõigused ja kus inimestel on täielik sõnavabadus. Ta kõneles kogetud maailmapildist, mida ta kogu oma poliitikuelu on püüdnud kui ideaali ka Eesti Vabariigis rakendada. Välisminister lubas, et nende mõtetega sel teel ta ka jätkab, et tõeliselt vaba Eesti riiki ja ühiskonda luua.
Kuna Eestil on totalitaarriigi pikk kogemus, siis tuleb toetada ka neid riike, kes alles püüavad vabaneda totalitaarsüsteemist, kes otsivad oma vabadust riigi ja rahvana.
Eve Pärnaste põhjalik ettekanne “Eesti vabadusvõitlejate tegevus Molotov-Ribbentropi pakti salajase lisaprotokolli sisu avalikustamisel maailmas”
Kui paljud inimesed olid teadlikud 23. augustil 1939 Molotov-Ribbentropi paktist – mittekallaletungilepingust? Veel vähem oldi teadlikud, et lepingu juurde kuulus kolm salajast lisaprotokolli, millega jagati Euroopa Vene ja Saksamaa vahel mõjupiirkondadeks – selle järgi jäid Eesti, Läti ja Leedu Nõukogude Liidu mõjusfääri, annekteeriti N. Liidu poolt ja jäid annekteerituks ka peale II maailmasõja lõppu. See oli rahvusvahelise õigusega vastuolus.
USA välispoliitiliseks doktriiniks oli Nõukogude okupatsiooni mittetunnustamise poliitika.
Selle ebaõigluse korrigeerimiseks oligi vaja Balti riikidel seljad kokku panna, oli vaja BATUN’i.
Sest üks asi on riikide suhtumine ebaõigluse jätkumisse, hoopis teine aga siis, kui okupeeritud riikide kodanikud ise avaldavad selle ebaõigluse vastu meelt.
1972. aastal saatsid Eesti Rahvusrinne (ERR) ja Eesti Demokraatlik Liikumine (EDL) ÜRO peaassambleele memorandumi, milles nõudsid Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist ning Eesti kui endise Rahvasteliidu liikme ÜRO liikmeks vastuvõtmist.
Suvel 1972 koostasid Mati Kiirend, Artem Juskevitš, Kalju Mätik, Sergei Soldatov, Arvo Varato memorandumi teksti ning viimistleda paluti Tunne Kelamil, tol ajal ENSV Entsüklopeedia toimetajal, kes tundis rahvusvahelist õigust.
Lähtekohaks võeti Atlandi harta – Suurbritannia ja USA ühisdeklaratsioon aastast 1941, mis väitis, et tuleb taastada kõigi iseseisvusest vägivaldselt ilma jäetud rahvaste sõltumatus.
Selle ÜRO põhikirja, inimõiguste ülddeklaratsiooni, majandus,- sotsiaal- ja kultuuriõiguse pakti ning ka kodaniku poliitiliste õiguste pakti uurimine viis järeldusele, et Eesti iseseisvuse taastamise õiguslikud argumendid nii tugevad, et Eesti riigi taastamine oli rahvusvaheliste õiguse järgi rahvusvaheliste organisatsioonide kohus. Kiri toimetati ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile.
Memorandum nõudis, et NSV Liidu poolt vägivaldselt okupeeritud Eestis tuleb likvideerida nõukogude kolonisaatorite aparaat ja viia välja võõrväed; tuua sisse ÜRO väed ja viia ÜRO kontrolli all läbi vabad valimised; sh lubada väliseestlased tagasi kodumaale, valida Asutav Kogu, moodustada seaduslik Eesti Vabariigi valitsus.
Memorandumi kaaskirjas kirjeldati Eestis toimuvat venestamisprotsessi, mis on muutmas eestlased oma kodumaal vähemusrahvuseks.
Esimest korda publitseeriti memorandum 1974 ajakirjas “Soviet Analys” (17. oktoober 1974).
Eesti keeles avaldati memorandum “Teatajas” (oktoober 1974) ja Eesti Rahvusfondi “Sõnumites”, Balti Komitee avaldas rootsikeelse tõlke. Eesti Rahvusfond Stockholmis trükkis memorandumi eribrošüüri 3000 eksemplari. Kanadas avaldati see bülletäänis “Baltic Events”.
Vastukaja jõudis NSV Liitu 31. oktoobril raadio “Svoboda” vahendusel, kiideti teksti eesmärgi ja mõtte selgust ning täpsust ja lakoonilisust.
11. novembril 1974 ilmus memorandum baltlaste organisatsiooni BATUN (Baltic Appeal to the United Nations) infobülletäänis, sealt levis tekst maailma laiali.
Kuigi ÜROst vastust ei tulnud, võimaldas uus tekkinud olukord Balti pagulusorganisatsioonidel tegutseda järjest suuremalt, et hoida Balti küsimust ÜRO riikide teadvuses ja päevakorral.
NSV Liidus karistati esimesi MRP salaprotokollide teemal memorandumi koostajaid, nad arreteeriti ning 1975 saadeti nad vangilaagrisse.
1979. aastal kirjutati lätlaste ja leedulastega ühine märgukiri nn Balti Apell MRP salaprotokollide avalikustamise nõudega. Samuti nõue, et protokollid kuulutada nende allakirjutamise hetkest alates õigustühiseks ning Balti riikide iseseisvus tuleb taastada.
1979 aasta Balti Apellile kirjutasid alla 35 leedulast, 6 lätlast ja 4 eestlast.
Apellile kirjutasid eestlastest alla Mart Niklus, Endel Ratas, Enn Tarto ja Erik Udam ning 4 eestlast ühines lisaks – Jüri Kukk, Viktor Niitsoo, Veljo Kalep ja Tiit Madisson. Ka 5 vene vabadusvõitlejat, sh Nobeli rahupreemia pälvinud Andrei Sahharov lisasid oma allkirjad.
Kiri levis kõiki suhteid kasutades, nii et 23. augustil 1979 avaldasid Balti Apelli juba Ameerika Hääl ja Vaba Euroopa.
See Balti Apell oli esimene okupeeritud Balti riikidest tulnud ühisavaldus omariikluse taastamise nõudega.
Just Baltimaade pagulaste ühendus BATUN edastas Apelli ÜRO täiskogu liikmetele New Yorgis ja ÜRO Inimõiguste Komisjoni liikmetele Genfis.
Apellile reageeris ka Euroopa Parlament.
Otto von Habsburg alatas 13. jaanuaril 1983 Euroopa Parlamendis “Resolutsiooni olukorra kohta Eestis, Lätis ja Leedus”, et toetada Apellis esitatud nõudmisi. Sama kinnitas Euroopa Nõukogu aastal 1987.
Ivar Raig andis suurepärase ülevaade “MRP salaprotokollide tühistamise tähtsus Eesti isesesisvuse taastamisel”, kirjeldades MRP salaprotokollide avalikustamise läbisurumist Moskvas, üleliidulisel tasandil.
Ivar Raig oli ise Ülemnõukogu saadik, kes koges kogu infovõitluse protsessi – kõigepealt Mihhail Gorbatšovi panemist fakti ette, et MRP salaprotokollid kui ajalooline ebaõiglus tuleb avalikustada ning tehtud kahju okupeeritud riikidele tuleb heastada ning seejärel kogu Ülemnõukogu saadikuterahva veenmist selle ebaõigluse lõpetamise vajalikkuses.
Seda suurt tööd tuleb eraldi edasi analüüsida – kuidas oli võimalik NSV Liidu rahvasaadikutele igaühele selgitada, mis ebaõiglus oli ajaloos toimunud ning kuidas oli võimalik nad selleks otsustavaks hetkeks kõik mobiliseerida, et MRP salaprotokollide tühistamise poolt hääletamine Ülemnõukogus läbi läks.
Võitlus, mis peeti 15 liiduvabariigi ülemnõukogu esindustega, vajab samuti ühe ajajoone suure loona kirja panemist.
Võitlus ongi käinud korraga nii välisrindel kui siserinnetel – selle pildi peame kokku panema tervikuks, üheks looks.
Konverentsi lõpus tutvustasid raamatut „BATUNi lugu” autor Sirje Okas Ainso ja Argo kirjastaja Andres Adamson. Raamatut saab Argo kirjastuselt.
Balti Apell 45 konverentsil käis,
Maarja Pärl – Lõhmus
