Astrid Ivask. Foto: Gatis Diezinsh
Võta mind endaga, tuul,
ettevaatlikult silitades,
halasta mulle, tuul,
hävita mind südametult,
hüüa mu nime, tuul,
kui sügis läbi laante peab minema,
meenuta mind, tuul,
kui sügis läbi laante peab minema,
meenuta mind, tuul,
kui jätma need paigad pean.
Astrid Ivask, kogust “Rändav järv”, 2002
Märtsikuus lahkus meie hulgast armastatud läti luuletaja Astrid Ivask, eesti luuletaja Ivar Ivaski abikaasa ja lesk. Ehkki Balti riikides pole kunagi olnud kuningriike, on pärast Astridi lahkumist tunne, nagu oleks hea kuninganna lahkunud. Niivõrd austatud ja imetletud oli aristokraatliku vaimuga Astrid oma kaasmaalaste, lugejate ja sõprade hulgas.
Astrid Helen Ivask sündis Läti sõjaväekindrali Mārtiņš Hartmanise peres, kelle saatus osutus traagiliseks. Isa vangistati nõukogude võimude poolt 1940. 1944 Lätist Saksamaale põgenenud perekond ei teadnud pikki aastakümneid tema saatusest midagi. Tütar Astrid ja USAs mainekaks arvutiteadlaseks saanud vend Juris Hartmanis said teate, et isa oli 1941 maha lastud, alles 1989. aastal; Astridi emani, kindrali abikaasani ei jõudnud see teade kunagi.
Sõjapõgeniku teekond viis Hartmanise perekonna Saksamaale, Marburgi, kus Astrid õppis Marburgi ülikoolis romaani, germaani ja slaavi keeli. 1949 abiellus Astrid eesti-läti päritolu luuletaja ja kirjandusteadlase Ivar Ivaskiga ning samal aastal emigreerusid nad koos USAsse. Esmalt leiti kodu Minnesotas, kus Astrid õpetas vene ja saksa keelt St. Olafi Kolledžis. 1967 kolisid Astrid ja Ivar Ivask Oklahomasse, kus Ivar Ivask asus Oklahoma Ülikooli juures ajakirja Books Abroad, hiljem World Literature Today peatoimetajaks, Astrid aga jäi koduseks, vabakutseliseks kirjanikuks. Ivaskite kodune kirjanduslik kunstisalong kujunes veerand sajandiks tõeliseks rahvusvaheliseks vaatamisväärsuseks, kus võeti lahkesti vastu kõiki Ivaski asutatud Neustadti kirjandusauhinna laureaate ning rahvusvaheliste kirjanduskonverentside külalisi, st maailma tippkirjanikke ja kirjandusteadlasi.
Kui Ivar Ivask 1991 pensionile jäi, kolisid Ivaskid Lõuna-Iirimaale, Corki lähistele, et olla lähemal Euroopa kultuurile ning Lätile ja Eestile. Ivar Ivask suri ootamatult 1992. Astrid elas lesena veel mõned aastad Iirimaal, kuid otsustas 2000. aastal naasta kodumaale, Riiga, kus kindral Hartmanise lastele tagastati nende vanemate korter Riia südalinnas. Nii õnnestus luuletajal veeta oma elu viimased viisteist aastat kodumaal, kus teda armastati ja auhinnati, kus korraldati tihti tema luuleõhtuid ja anti välja luulekogusid. 2012 ilmus kirjandusteadlase Anita Rožkalne suurepärane biograafia „Lõvi“ Astrid Ivaski elust ja luulest.
Esimesed luuletused avaldas Astrid 1959. aastal, debüütkogu “Ezera kristības” (Järve ristimine) ilmus 1966. Ehkki ta alustas n-ö välisläti luuletajana väljaspool kodumaad, kujunes tema omapärane luulehääl väga lätilikuks: tasaselt tundlik looduse ja keele ilu suhtes, õrnad Läti mälestusmaastikud, ent samas rohked allusioonid maailmakultuurist ja -kirjandusest, rikkalikud reisiimpressioonid. Astridi biograafi hinnangul sulandub tema luules humanitaarse maailmakultuuri väärtussüsteem orgaaniliselt kokku läti vaimumentaliteedi, läti rahva ajaloo ja tema enda elulooga.
Astridi luulet iseloomustab meditatiivne meelelaad, mis leiab väljenduse aforistlikus stiilis. Hinge reaalsus on kõigi tema välis- ja loodusvaatluspiltide juures alati sügavalt olemas.
Astridi lapsepõlvekodu oli kirjandus- ja hariduslembene. Varakult õpetati lastele keeli, Astrid oskas vabalt enam kui kümmet Euroopa keelt, ta tõlkis luulet kuuest keelest (sh Marie Underi ja Ivar Ivaski luulet eesti keelest); tema enda luulet on ilmunud enam kui tosinajagu keeltes, sh ka eesti keeles. 1996 ilmus Tallinnas miniatuuride kogu „Leiud“ (tõlkija Ita Saks), 2002 ilmus Astrid ja Ivar Ivaski ühine eestikeelne luuleraamat „Rändav järv“. Astridi luulet on eesti keelde tõlkinud Marie Under, Ivar Ivask, Ita Saks, Livia Viitol.
Astrid oli väga helde ja külalislahke inimene. Ta asutas Ivar Ivaski mälestusfondi stipendiumi, mida antakse Tartus välja iga aasta detsembris, Ivar Ivaski sünnikuupäeval. Riias asutas ta oma kindralist isa nimelise stipendiumi, mida antakse igal aastal kahele parimale Riia sõjakooli lõpetanud kadetile. Ka Oklahoma ülikooli juurde asutas Astrid üliõpilastele Ivar Ivaski nimelise mälestusstipendiumi.
Astrid oli väga ilus ja soe inimene, ta oskas leida ilu kõiges – mitte ainult kirjanduses ja kunstis, vaid ka argipäevas, toidulaual ja looduses. Tema suur sõpradering on laiali üle maailma, paljudes riikides. Tema ilu ja headus elab edasi inimestes, keda ta oma kauni luulevaimuga puudutas: Lätis, Eestis, Leedus ja Soomes, Ameerikas, Kanadas ja Iirimaal, Rootsis ja Prantsusmaal.
Nüüd embab Sind „tähistaevas ja ei lase enam lahti“. Su tähed kõnelevad „kodukoha keeles“ ja säravad „lõputa valgusaastaid“.
Armastusega
Sirje Kiin
