New Yorgis Carnegie Hallis erakordselt sooja vastuvõtu saanud helilooja Arvo Pärt tänas kontserdi lõpus muusikuid ja dirigent Tõnu Kaljustet. Fotod: Eleri Ever eleriever.com. Lisa fotosid kultuuriministeeriumi fotolehel: https://www.flickr.com/photos/kultuuriministeerium
Vaimustunud ja pisarateni liigutatud kuulajad, väljamüüdud kontserdisaal ja lõppematu aplaus, karmide kriitikute tunnustavad artiklid New Yorgi ja Washingtoni suuremates päevalehtedes ning rahul on nii muusikud kui erakordsest vastuvõtust liigutatud helilooja ise. Nii võiks mõne sõnaga kokku võtta Pärdi muusika triumfi maailmakuulsas Carnegie Hall’is.
«Helilooja ilma muusikuteta pole keegi. Muusikud ja heliloojad kuulajateta pole ka samuti midagi. Kui kõik on koos, siis võibolla oleme me midagi. See on nagu ring. See on nagu eluring. Kui oleme koos, siis võime teha teineteist õnnelikuks. Ma olen väga õnnelik. Aitäh teile kõigile,» tsiteerib Postimees artiklis “Tulid. Tegid. Võitsid.” Arvo Pärdi tänusõnu kontserdile järgnenud vastuvõtul.
Kui kontserdijärgsed ovatsioonid Carnegie Hallis kuidagi lõppeda ei tahtnud, näitas helilooja Arvo Pärt sellise armsa zhestiga, et nüüd oleks aeg hakata koju minema.
«Ei saa olla paremat Eesti tutvustamist kui need kontserdid”, jätkab määratu töö ära teinud suursaadik Marina Kaljurand samas artiklis. “Ma ei liialda, kui ütlen, et nende kontsertidega tehti ära rohkem kui professionaalsed diplomaadid suudavad teha paarikümne aasta jooksul. Eestit tuntakse, teatakse, Eestist räägitakse,» ütles Marina Kaljurand.
Dirigent Tõnu Kaljuste on Ameerika publikule korduvalt esinenud ja tuleb alati siia hea meelega, sest siin esinemine laeb muusikute akusid. Carnegie Halli publikut hindab ta teadlikuks ja nõudlikuks.
“Ent dirigent ei saa Ameerikas sügavat hinnangut publikule anda, sest siin on publik alati teatud temperatuuril. Olen öelnud, et siin käimine täidab alati akud ära. Siin ei jää keegi kuuldud muljega üksi, vaid tuleb jagama. Eesti keeles on ilus sõna – tagasiside –, ja siin nad sidestavad kohe tagasi. See on nende eripära küll, kiitus on siin alati spontaanne ja siiras,” ütles Kaljuste.
Erakordne oli ka eesti meedia ulatuslik Pärdi kontsertide kajastamine, sest kuigi Filharmoonia kammerkoor on siin korduvalt esinenud, ei ületa eesti muusikute edu välismaal pahatihti Eesti meedia uudiskünnist.
“Need USA kontserdid erinevad varasematest suurema tähelepanu, eelkõige Eesti tähelepanu poolest, mainis ka dirigent Kaljuste. “Meie tegevus on järsku seotud riikliku kultuuridessandiga, meid toetati ministrite ja presidendi tasandil ja meedia tuli kaema. Aga muidu on selline kontserdielu meil siin käinud juba aastakümneid.
On meeldiv, kui sind võetakse tõsiselt. Venelased või sakslased ei hakka rääkima, et neil oli kontsert Carnegie Hallis, neil on suurem kultuurikiht ja suuremad võimalused. Me oleme noor kultuur ja seetõttu on see pisike kukesamm väga tore ja seda võib ju tähistada.”
Solist ja kooriliige Kaia Urb kinnitas Postimehele, et sellise olulise esinemise jaoks ajastab laulja end tipp-vormi täpselt samamoodi nagu sportlane.
“Umbes aasta või isegi rohkem sa tead, et sul on vaja laulda Carnegie Hallis, sa ei mõtle sellele küll mitte iga hetk, aga eesmärk on ajastada end selleks kontserdiks tippvormi. Nagu sportlane enne suurvõistlust. Sul on väga palju asju vaja jälgida – sa pead olema terve, laulma seda teost vokaalselt täpselt ükskõik millistest tingimustes.
Laulda selliseid üksikuid lõike soolona (Kaia Urb peab silmas «Te Deumi») suure kooriteose sees, kus sa oled enne laulnud kooripartiid ja siis äkki mõned taktid laulad üksinda, on tegelikult ääretult keeruline ja ebamugav. Eriti Pärdi muusikas, kus paus on kõige tähtsam element üleüldse.
Kui koos laulsime, siis ei saanudki nii hästi aru sellest legendaarsest akustikast, millest kõik räägivad, sest selliseid häid saale on teisigi olnud. Aga kui üksi laulsin, siis tundsin, et võin selle häälega teha ükskõik mida, see jõuab absoluutselt igasse punkti. Ma võin lauda kas forte’s või imeõrnas piano’s, midagi ei lähe kaduma. Midagi pole liiga palju ega liiga vähe. Selle akustikaga saab mängida kõikvõimalikes peentes nüanssides hoolimata sellest, et saal mahutab pea 2800 inimest.
Kui saali sisenesime, oli aplaus viisakalt tugev, aga mitte maruline. Kogu kontserdi aja oli tunda ootusärevust ja valmisolekut millekski, ja lõpus toimuski see plahvatus. See aplaus ja see, kuidas publik ootas hetke, mil saaks oma vaimustust välja paisata, oli võimas!”, kirjeldab Kaia Urb Carnegie Halli kontserdielamust.
Mõningaid Pärdi kontserdi arvustusi:
Into the Sanctum With a Master of Awe and Mysticism. Arvo Pärt’s ‘Kanon Pokajanen,’ at the Met.
– New York Times
Arvo Pärt’s Austere Music Transcends Time And Place – By George Grella
at http://newyorkclassicalreview.com
Miracles over Three Millenia http://www.concertonet.com
Another concert for today by Greg Sandow at http://www.artsjournal.com
An Affirmation of Faith at Carnegie Hall. Diverse Disciples Flock to an Arvo Pärt Tribute
– New York Times
BWW Reviews: Arvo Pärt Triumphant at Carnegie Hall http://www.broadwayworld.com
Arvo Pärt Provides Intimate Performance Of His Minimalist Music At Phillips Collection
– Washington Post
VES/Postimees
