Selle aasta 6. juulil saatis Clevelandi Eesti rahvusgrupp viimasele teekonnale 94. eluaastal lahkunud Andreas Ants Traksi, kes oli nende pikkade aastate jooksul üks kandvamaid jõude meie rahvusgrupi tegevuse juhtimisel kõik need aastad.
Ei olnud ühtegi ettevõtmist, kus Andrease käsi ei olnud mängus.
Andreas Ants Traks sündis 22. aprillil 1923. a. Sallas Virumaal, kus tema vanemad pidasid talurahva kauplust. Mõne aasta pärast ehitas isa uue maja koos poeruumidega Kiltsi alevikku, mis sai perekonna jäädavaks koduks. Noor Ants ja tema kaks aastat vanem õde Õie käisid seal algkoolis ja kasvasid üles eesti meeles ja eesti vaimus. Maal, mille vabaduse eest ta hiljem Teises maailmasõjas vapralt võitles, õppis ta põhjalikult tundma juba noore poisina, kui ta 1938. a. tegi koos ühe oma tolleaegse sõbraga jalgrattareisi ümber kogu Eestimaa.
Eesti riikliku iseseisvuse kaotus ja rahvale osaks saanud traagika, toorus ja kannatused kodumaa okupatsiooni esimesel saatusraskel aastal andis Andreasele tõuke 1941. a. sügisel astumiseks gümnaasiumipingist vabatahtlikult sõjaväkke. Üksus, kuhu ta määrati, oli 184. Idapataljoni 15. kompanii. Selle kompanii ülem oli leitnant Alfons Rebane, hilisem Teise maailmasõja väejuht ja kangelane. Kompanii sai esimesed tuleristsed juba samal talvel partisanide vastases võitluses Narva jõe ja Peipsi-tagustes metsades.
Hiljem võitles Andreas Neveli ja Narva rinnetel Eesti Diviisi koosseisus. Ta sai haavata Vepsküla all Narva rindel ja teda vääristati sõja jooksul kahel korral aumärkidega isikliku vapruse eest.
1944. a. sügisel saadeti Andreas ohvitserikandidaadina Neveklau sõjakooli, mille ta lõpetas parima lõpetajana leitnandi kraadiga märtsis 1945. a.
Sõja lõpul “Tsehhi põrgust” läbi tulles jäi ta tsehhi kommunistide kätte. Kui temale püssiraud vastu kukalt pandi ja üks tema kinnivõtjates ütles: “Sie werden geschossen, aber sofort!” arvas Andreas, et lõpp on käes. Looja aga nägi seda teisiti ja ta pääses imekombel eluga.
Pärast sõda Saksamaal asus ta Geislingeni eesti laagrisse ja töötas hiljem ameerika sõjaväe juures majar Edori poolt juhitud töökompaniis ohvitserina.
Andreas abiellus 1949. a. arstiteaduskonna üliõpilase Elmerice’ga (neiuna Teetsmaa), kellega koos ta emigreerus 1951. a. U.S.A.-sse. Pärast umbes aastapikkust peatust Paterson’is, NJ, valis abielupaar uue püsiva elukoha Clevelandis. Abikaasa Elmerice alustas karjääri arstina ja Andreas leidis kutsumust tegevuseks ärilisel pinnal, alustades oma huvialale kohast tööd kohaliku ettevõtte ärijuhina.
Siis oli Clevelandis juba päris elujõuline eestlaste koondis, kus ootas teda ees rahvuslik tööpõld. Oli vaja algatajat ja juhti, et asutada Ohio Eesti Vabadusvõitlejate Ühing. Oli tarvis eestvedajat, kes juhiks vabadusvõitlust Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseks. Oli vaja esindajat, kes ühendaks meie püüdlused teiste kohalike Balti gruppidega ja sõlmiks sidemeid kohalike U.S. poliitika- ja valitsustegelastega, et kindlustada nende toetus Eesti vägivaldse annektsiooni mittetunnustamiseks ja Eesti iseseisvuse taastamiseks.
Andreas tegi kõike seda tööd ennastsalgava truuduse ja järjekindlusega.
Kui 1954. a. loodi Ohio Eesti Võitlejate Ühing, oli ta üks selle asutajaliikmetest ning valiti ka ühingu esimeseks esimeheks. Ühingu 25. aastapäeva peakoosolekul 1979. aastal nimetati Andreas Traks OEVÜ auliikmeks. Ühingu asutamisest likvideerimiseni 2004. Aastal oli ta ühingu esimees peaaegu kõik need aastad.
Ta oli kuus aastat (1964-1970) baltlaste ühisettevõtte “Baltic Echoes” raadiosaate eesti programmi koostaja ja juhataja, kuni selle ettevõtte lõpetamiseni.
Lahkunu oli ka üks kohaliku Balti-Ameerika Komitee asutamise idee alustajatest ja selle ase-esimees kuni tema tervis seda lubas. 1984. aastal vääristas teda Ülemaailmne Eesti Vabadusvõitlejate Keskus ÜEVK III järgu Teeneteristiga tema erilise panuse eest Eesti iseseisvuse taastamise võitluses. Tema eestvedamisel saatsid Clevelandi eestlased pakke ja kirju poliitvangidele ja dissidentidele Siberi vangilaagrites ja viisid läbi korjandusi eesti sõjavigastatute toetamiseks Saksamaal ja Kodu-Eestis.
“Ohio American Nationalities Movement” tõstis 1991. aastal toimunud kokkutulekul esile Andreas Traksi kui silmapaistvat tegelast etniliste rahvusgruppide tegevuses ja vääristas teda kaelaskantava “Vabaduse medaliga”. Andreas oli aastaid Clevelandi eesti rahvusgrupi häälekandja “Sõnumid” toimetaja ja kaastööline.
Eesmärgiga toetada majanduslikku abi vajavaid magistrante ja doktorante nende õppimisel või enesetäiendusel USA ehk Euroopa riikide kõrgemates õppeasutustes, rajas abielupaar 1996. aastal Andreas ja Elmerice Traksi nimelise stipendiumifondi Estonian American Fond’i haldusel, Tartu Ülikooli rektori poolt kinnitatud statuudiga.
Kaks pool aastat tagasi elas Andreas Ands üle raske isikliku kaotuse kui lahkus igaviku teele tema armastatud abikaasa Elmerice. Nende ühisel soovil saadetakse nende tuhad Eestisse, kus nende põrmud maetakse perekonna matusekohale Elva kalmistul.
Soovin teile rahulist puhkamist vaba sünnimaa mullas!
Hans Ruus
