Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul on lubatud nii palju rõõmu ja toredust, et Okupatsioonide muuseumi nime muutmine Vabamuks on jäänud pressiteate tasemel meediakajastuseks.
Kuid aastast 2018 muutub Okupatsioonide muuseumi nime kandev muuseumimaja Kaarli kiriku kõrval Vabaduse muuseumiks!
Ümberkujundatava muuseumi eestkõnelejateks on lubanud olla president Toomas Hendrik Ilves ja välisminister Marina Kaljurand.
Miks aga tundub okupatsioonide nime kaotamine nii häirivana ja selle asendamine vabaduse muuseumiga?
Esimene häiriv asi on see, et vaata kuidas tahes, okupatsioon ja vabadus on kaks täiesti vastandlikku mõistet.
Okupatsiooniaeg on Eestis väga selgelt piiritletud, igaüks saab aru, et räägitakse baasideajast kuni Eesti taasiseseisvumiseni.
Vabaduse alla aga saab koondada erinevaid lugusid nii okupatsioonieelsest Eestist, kui ka väliseestist ja taasiseseisvunud riigist.
Ja selles pole iseenesest midagi halba, kui arvestada seda, et neid teemasid on igati adekvaatselt kajastanud suuremad ja väiksemad riiklikud muuseumid, nagu ERM, Eesti Ajaloomuuseum, Eesti Sõjamuuseum jpt.
Kannapööre
Sellepärast sobiski ka esimene eraalgatusel loodud muuseum, Okupatsioonide muuseum, oma teostuse, nime ja asukoha poolest Tallinna kesklinna. Kui Okupatsioonide muuseum avas 2003. aastal uksed, siis mul oli võimalus käia seal aeg-ajalt ekskursioone tegemas, eestlastele, venelastele, soomlastele, sakslastele, ameeriklastele ja teistele.
Ühel päeval palus muuseumi rajaja ja esimene direktor Heiki Ahonen varakult kohal olla, sest muuseumis soovis ringkäiku direktori sõnul väga oluline külaline. Jutt polnud presidentidest või peaministritest, kelle marsruuti see muuseum pea alati kuulus, vaid muuseumi oli tulnud külastama proua Olga Kistler-Ritso koos abikaasa Walteriga. Muuseumi sihtasutuse looja soovis rahulikult ringi vaadata ja kuulata, kuidas kõlab lugu, mille pärast muuseum oli ellu kutsutud. Heatahtlik vanapaar kuulas lugupidavalt ja avaldas tänu, et muuseum just selline oli saanud.
Kui proua Kistler-Ritso 2013. aastal suri, meenutas väliseesti häälekandja “Eesti Elu”, kuidas Olga Kistler-Ritso oli sihtasutust luues kirjutanud: ,,Meie Eesti Sihtasutus tahab uurida äsjaseid saksa ja vene okupatsiooni aegseid aastaid. Kuidas nad mõjutasid eesti rahva käekäiku, kultuuri, elutingimusi, rahvastiku koostist, majandust, haridust ja muud.”
Aga holokaust?
Proua Kistler-Ritso ei tahtnud õpetada kodueestlasi, kuidas nad peaksid okupatsiooni ajast rääkima, vaid pakkus selleks võimaluse muuseumi loomisega. Aeg läks edasi ja sihtasutuse presidendiks sai Kistler-Ritso tütar proua Thompson ning muuseumile hakati otsima uut kontseptsiooni, mis päädis Vabamu nime väljakuulutamisega. Muuseumi uuendatud kodulehel saab tutvuda ka kõikide muuseumipoolsete põhjendustega ja vastatud on ka sellele, kas muuseum ei kaota tõsiseltvõetavust ega muutu diskosaaliks. Lugeda saab, et kõik hakkab olema hästi ja veelgi paremini kui seni, sest muuseum ei taha kinni jääda ohvri ja kannataja narratiivi.
Seda kinnitas ka nõukogu president proua Thompson 29. veebruaril Ameerikas, kui talle anti üle Eesti Vabariigi Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärk. Oma tänukõnes sõnas ta: “Paraku ei seisne Eesti erilisus ohvriseisuses, sest kurjuse ohvreid on maailmas kaugelt liiga palju. Eesti on unikaalne oma vägivallatu laulva revolutsiooni ja kiire tõusu poolest üheks maailma juhtivaks demokraatlikuks riigiks,” kõneles Thompson.
Paratamatult jääb mulje nagu Eesti ja eestlased peaksid end eriliseks üksnes okupatsiooniaja kannatuste tõttu. Kuid kas me ei olegi just seetõttu erilised, kas see aeg ei ole osa meie praegusest identiteedist? Kas oleks kuskil maailmas võimalik sel-line lause näiteks holokausti kontekstis? Öelda näiteks juutide rahvusele viidates, et teie kannatused pole kuidagi erilised, vaid eriline on see, et olete töökad ja tublid.
Mis asi on Vabamu?
Keegi ei vali teadlikult ohvriks olemist ja ei oleks õiglane panna ka nõukogude okupatsiooni all kannatanuid ühte patta teiste kurjuse ohvritega maailmas. Erinevalt holokaustiohvritest pole nõukogude võimu represseeritutel ja okupatsiooni all elanutel olnud võimsaid eestkõnelejaid, kui välja arvata üksikud erandid, nagu Vaclav Havel. Ida-alade küüditatutel ja kannatanutel pole filmimaailmas eepilisi teoseid, mis mõjuks ja tekitaks kaastunnet samamoodi, nagu teevad seda Spielbergi või Polanski filmid. Ka ajalootruu “1944” on isetehtud ja valmis alles eelmisel aastal. Sõjategevusest Eestimaa pinnal on möödas üle seitsmekümne aasta, okupatsiooniaegsest elukorraldusest aga alles 25.
Tihti on paljud tänapäeva pisihädad sellest ajast, kus valitses usaldamatuse õhkkond ja sosistamine. Kui aga vaadata ühte detaili holokausti ja nõukogude repressioonide ühisosast, siis 2005. aastal ilmunud uurimuses kirjutab represseeritu ja tuntud toksikoloog Heino Noor, et nii holokausti kui ka nõukogude repressiooni ohvrite psüühikamuutused kanduvad edasi teise ja kolmandasse põlvkonda ja lõpevad seega alles 2030–2040. aastatel.
Kui nüüd tulla tagasi algusesse ehk nime muutmisse, siis semantika seisukohalt on okupatsioon tugev ja rahvusvaheliselt arusaadav. Vabamu on aga sedavõrd hõre, et on arusaamatu isegi eestlasele.
Betty Ester-Väljaots,
ajaloolane
