Reet Naber
“Johan Pitka, ausa tahtega isamaa heaks!”
TEA Kirjastus, Tallinn, 2012; 224 lk.
Kui loetleda isikuid, kellele Eesti Vabariik oma 1918. aasta sünni eest kõige enam tänu võlgneb, siis on esimeste hulgas admiral Johan Pitka (1872-1944).
Ülalmainitud raamat annab Pitka elukäigust ja tööst üksikasjalise pildi. Raamatu autor, Reet Naber, on 1998. aastast olnud Eesti Mereväe konsultant mereajaloo, mereväe traditsioonide ja suhtekorralduse alal.
Ta on ka Eesti merekeele nõukoja, Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi ning Laidoneri Seltsi liige. Raamat on seetõttu oluline panus säilitamaks mälestust ainulaadsest mehest, kes rakendas kõik oma võimed Eesti heaks ja andis Eesti vabaduse eest lõpuks ka oma elu.
Kuigi autor on eriliselt keskendunud ajajärgule 1907-1917, sest “sellesse aega langeb eestlaste rahvusliku eneseteadvuse uus tõus… ning majanduskliima paranemine”, on ammendavalt käsitletud ka kõik teised Johan Pitka elufaasid, eriti tema tegevus Vabadussõjas.
Johan Pitka sündis 1872 Järvamaal, Võhmuta vallas. Ta isa Jüri oli laia silmaringiga, pidades talupidamise kõrval mitmeid valla ameteid ning ostes varakult mõisalt välja oma kodutalu. Erilist mõju avaldas Johanile lapsepõlves vanem vend Peäro, suur isamaalane, kellest hiljem sai ohvitser. Ta jäi aga 1917. aastal Poola rindel kadunuks, mis jättis noorema venna hinge eluaegse armi.
Juba varakult tärkas Johanis huvi meresõidu vastu. Tuli aga ületada suuri raskusi, et üldse mere ligidale jõuda. Siiski, 1890 sai Pitkast Tallinnas lootsipaadi paadipoiss. Tänu visadusele viis ta tee sammsammult ülespoole. 1893. aastal omandas Pitka Kuressaare merekoolis kaugsõidutüürimehe diplomi. 1894 toimus tähtis perekondlik sündmus – abielu Helene Neuhausiga. Aasta hiljem andis Paldiski merekool Pitkale kaugsõidukapteni diplomi. Suur siht oli saavutatud. Neli aastat sõitis Pitka parklaeva “Lilly” kaptenina Euroopa ja Ameerika mandri vahet. Sellest ajastust (ja kogu noorpõlvest) kirjutas Pitka neli huvitavat raamatut “Minu mälestused I – IV”. Mul on nad originaalidena olemas, kuid kordustrükina on raamatud Eestis taas saadaval. Peale sõjaväeteenistust (1899) ja töötamist laevadel ning Peterburi laevatehases, elas Pitka 1904-1911 koos perekonnaga Inglismaal, et hoiduda 1904 alanud Vene-Jaapani sõjast.
Aastal 1907 lõpetas Pitka meresõidud ning eriti peale naasmist Eestisse 1911 hakkas ta tegelema mereasjanduse arendamisega – laevaseltsid Eestis, laevaliinide organiseerimine Eesti rannikualadel ja Balti meres ning teised selletaolised ettevõtmised. 1907-1917 aastate arengust Eestis – eriti merendusest ja laevandusest ning Pitka osast nendes – annab teose autor üksikasjalise pildi. See on eriti tänuväärne, kuna tavapärane ajalugu rõhutab peamiselt poliitilisi sündmusi – I maailmasõda ja Vene revolutsioone. Viiks pikale loetleda majandusettevõtteid ja ühiskondlikke projekte, millega Pitka oli aktiivselt seotud. Kerge see kõik polnud. Sageli tuli ohverdada oma raha ja muud vara, kas pangalaenu tagatisena või koguni annetusena. Venelaste ja sakslastega asjaajamise kõrval oli rohkelt muret kaasmaalastega, kes Pitka eesrindlikke ideesid ei mõistnud või neid koguni halvustasid.
Maailmasõda ja tsaaririigi lagunemine 1917 muutsid ka Johan Pitka elukäiku, sest aastal 1917 sekkus ta Eesti poliitikasse. Juba 1917. a. kevadel hakati organiseerima Eesti rahvusväeosi, nõuti Eestile autonoomiat Vene rahvaste föderatsioonis jpm. Asja raskendas Venemaa segaduste jõudmine Eestisse. Eriti muutus olukord peale oktoobrirevolutsiooni, kui enamlased Venemaal ja ka Eestis võimu üle võtsid. Aga mida suuremaks läks surve, seda enam tegutsesid põranda all Eesti Omakaitse ja teised Eesti juhid eesotsas Pitkaga. Asja krooniks oli EV iseseisvuse väljakuulutamine 24. veebruaril 1918. Peatükis “Vabadussõja hing” annab autor suurepärase ülevaate Johan Pitkast kui võimekast väejuhist, kes armastas ise võitlusesse sekkuda, tagalastaabist käskude jagamise asemel. Tema alluvuses Vabadussõjas olid ju soomusrongid, soomusautod ja sõjalaevastik.
Raamat kirjeldab huvitavalt ka Vabadussõjale järgnevat ajastut kui Pitkale anti autasuna Lohu mõisa süda, lisaks rida aumärke. Inglismaal anti talle 1920 samuti kõrged aumärgid, sest kontradmiral Cowan’i sõnadel (Cowan juhatas 1919 Inglise laevastikku Läänemeres) oli just Pitka olnud temale suurimaks abiks.
Noores vabariigis asus Johan Pitka talle omase idealismiga võitlema väärnähtuste vastu.
Leidus aga Eesti poliitikuid, kes Pitkale toore sõimuga vastasid ja teda isikliku kasu tagaajajaks nimetasid. Veel 1920. a. lõpus soovitas Pitka sõjaväge ümber korraldada, väites prohvetlikult, et Nõukogude Liidu uus rünnak Eestile algab “Nõukogude valitsuse organiseeritud ja finantseeritud, ent Eesti kommunistide kätega teostatud riigipöördega Tallinnas.” Pitka jäi aga hüüdjaks hääleks kõrbes ja nii lahkus ta koos perega 1924. aastal kodumaalt, siirdudes Canadasse, Briti Columbiasse, kus asutas suure farmi. Kahjuks ei andnud see loodetud tulu ja 1930 tuli Pitka kodumaale tagasi. Ta asus tööle ETK juhatuse esimehena, püüdes oma sidemete kaudu arendada Inglismaal turgu Eesti toodete jaoks. 1937 siirdus Johan Pitka lõplikult pensionile.
Rasked ajad aga ootasid ees. 1940. a. juulis õnnestus Pitkal endal pääseda Soome, kuid ta kolm poega mõrvati 1941 ja 1942 Venemaa vanglates. Abikaasa Helene ja tütred põgenesid 1944 sügisel Rootsi. Aprillis 1944 tuli Pitka tagasi Eestisse, et organiseerida vastupanu liginevale Punaarmeele. Sakslased andsidki talle augustis loa moodustada “Löögiüksus Admiral Pitka”. Mäletan isiklikult kui hallipäine Pitka kõneles rahvakoosolekul Võrus, Tamula järve äärses pargis. Vabadussõda eeskujuks seades püüdis ta rahvast julgustada ning vastupanuks üles kutsuda. Oli aga hilja, sest paar päeva hiljem langes Petseri ja idast kuuldus juba kahurikõminat. Alates 14. septembrist 1944 puuduvad Pitka saatuse kohta kindlad teated. On küll rida legende, kuid ei midagi kindlat. Suur eestlane oli oma kodumaa heaks kõik ohverdanud, mis tal anda oli.
Raul Pettai
