Sel aastal on meil mitmeid olulisi sündmusi, mis kõik langevad üksteise lähedale. Neid seob omavahel teise maailmasõja üha kaugemale jääv kaja. Meie meedias on juba leidnud kajastust 1994 aasta juulilepped, sest tänane Eesti Vabariigi kaitseminister Jüri Luik saatis verisulis noore ministrina president Lennart Merit sellel vastuolulisel Moskva visiidil (vt. lk 3). Vana tõde lubab võitjatele kaitset hilisemate rünnakute eest, kui millegi toimepanemisel võidi ületada riske, mis oleks võinud mingite halbade asjaolude kokkulangemisel tuua hoopis negatiivseid, kui mitte katastroofilisi tagajärgi.
Nüüd veerandsada aastat hiljem saab tagantjärgi tarkusega kunagi toimunut interpreteerida praegu poliitikas olijatele kõige soodsamas valguses. Meie ajaloolased pole seni vaevunud tegema poliitikute 1994. aasta välispoliitilistest sammudest sügavamat teaduslikku analüüsi, mille hulka peaks kuuluma nii ajalooline võrdlus (näiteks 1939. aastal meie poliitikute Moskva visiitidega), kui võrdlus näiteks saatusekaaslastega, kust samuti peale Afganistani sõja lõppemist NSV Liidu relvajõud välja viidi.
Meie armastame sellist võrdlust teha Ida-Euroopa riikidega, aga täpsema vaatluse alla tuleks panna ka Saksamaa ja kindlasti endised sotsialismileeri riigid Idas (näiteks Mongoolia). Just taolises võrdluses me näeksime Afganistani sõja hiigelkulude taustal ja suure impeeriumi enda ammendumise foonil NSV Liidu relvajõudude kollapsit selgemalt ja see annaks meile suurema selguse näha meil toimunut kui suurema pildi üht väikest osa.
Toimunu oli paratamatus, sest lagunev impeerium püüdis oma relvajõude päriselt kokku kukkumisest päästa – amputeerides osi, mis asusid suurriigi piiride taga. Vene impeeriumi mudelit olen ikka võrrelnud kui kõvaks keedetud muna, kus munakollane on siis see ala, mida loetakse „omaks ja mille nimel ollakse nõus lõpuni võitlema“ ja see ala, mis jääb kollasest välja, on siis ala, mida loetakse „vajalikuks“ suure impeeriumi toitmiseks, aga samas millest ollakse kriisiolukorras valmis tegelikult loobuma. Nii oli see juba Peeter I valitsusajal, kui Vene impeerium Rootsi suurriigi arvelt sai endale uusi alasid, siis siingi kiirustati uute alade sees omakorda piire muutma, et jagada seda alaks, millest rahvusvahelise surve korral ollakse nõus loobuma, et jätta endale „väikese võidu võimalus.“
Eesti piirid Narva jõe piirkonnas on tüüpiline näide ja see teema pole oma aktuaalsust kaotanud meie jaoks ka aastal 2019. Peeter I ajast peale oli Vene impeeriumis loodud kindralkuberneride süsteem (ja sõjaliste haldusüksuste süsteem, mida hiljem on kutsustud sõjaväeringkondadeks) ning just selle süsteemi ja nende piiride ümber on toimunud vaidlused ka 20. sajandil. Maa-ala Piusa jõest kuni Königsbergi (Kaliningradi) rannani loeti üheks terviklikuks Balti sõjaväeringkonnaks, millel olid impeeriumi jaoks väga kindlad strateegilised ülesanded ning mille teostamiseks andis riik alad valitsemiseks kindralitele, kus neil olid suhteliselt suured eriõigused. Kui Eesti, Läti, Leedu ja Kaliningradi oblasti kohalikud juhid tegelesid „oma väikse piirkonna“ valitsemisega, siis suuremat pilti selle ala kohta tervikuna omasid ikkagi sõjaväelased ja ilmselt KGB.
Tulles tagasi 31. augusti 1994 juurde, tekib küsimus – kuidas me peaksime seda päeva oma lastele ja lastelastele seletama. Lühidalt öeldes on see päev, mis sai võimalikuks tänu eelnevatele sündmustele ja mis ise andis võimalusi uuteks arenguteks, mis kõik kokkuvõttes andsid meile siis tänase päeva staatuse vabariigina. Seega, vaid 31. augustit 1994 ei saa millegi unikaalse ja ainulaadsena esile tõsta. Eesti ei olnud siin kuidagi eeskõndija, vaid pigem jõudsime sellele juba liikuvale vabaduse rongile peaaegu viimasel hetkel, hüpates peale liikuva rongi viimase vaguni uksest. Me oleksime võinud siin ka vääratada ja kukkuda tagasi perroonile, aga saatus oli meie poolel. Seega saime me öelda, et kui 31. augustil 1994 juba uue Venemaa kaitseväelased lahkusid Berliinist (nende ülemus astus lennukile ikkagi peale lepingu tähtaja lõppu „omamoodi sümboolselt“ alles 1. septembril), siis peamine osa Vene sõjaväelasi lahkus ka Eesti pinnalt samal kuupäeval.
Endiste NSV Liidu vägede äraviimine Berliinist pidi olema tegelikult suur finaal, kui suures poliitikas tõmmati alla jäme joon Ida-Euroopa teemale sõjaväe seisukohalt ja kõikide, kes jäid ajaliselt selle joone taha, probleemide lahendamine polnud enam ei meedias ega suures poliitikas nii aktuaalne, et oleks üldiselt eraldi mingit suuremat tähelepanu tekitanud.
Meie ajaloolastel tasuks alati mäletada, et omaaegseid juulileppeid ja 31. augustit 1994 ei saa adekvaatselt mõista ilma laiemat rahvusvahelist tausta avamata. Lennart Meri haritud ajaloolasena teadis, et ei tema ega teda saatev välisminister pole selles mängus kõrgeima kategooria malendid, kuid tuli endale aru anda, et tuli tegutseda oludes, mis parajasti olid olemas. Lennart Meri andis endale ajaloolasena aru, et iga ajaloohuviline võib Moskvaskäigu ebaõnnestumise puhul võrrelda seda 1939. aastal meie poliitikute sarnaste visiitidega (kus küll puudus taga rahvusvaheline surve Venemaale, nagu see oli olemas juba 1990ndate alguses).
Need, kes on käinud Idas, teavad, kuidas seal lepinguid sõlmitakse ja kuidas seal see „mitte midagi juhtumine“ asendub mingil hetkel “suure surve ja ülima kiirustamisega“, kus tuleb pooltel otsustada, kas leping sõlmida või mitte. Sellega idamaa ärimehed, aga ka poliitikud püüavad endale sobivamaid lepinguid-tehinguid välja kaubelda.
Rahvusvaheline surve (ehk ka mingid veel mitte avalikustatud lepped) nägid Venemaale ette nõustuda tollase reaalsusega, aga ega siis Jeltsingi poleks olnud oma riigi president, kui ta poleks püüdnud tollasest raskest seisust välja mängida mingit avalikkuse jaoks käega katsutavat kasu. Selleks läksid käiku kõik vahendid, mida Venemaal ajaloos ikka kasutatud – nii rohke alkoholi pealesurumine teise poole saadikutele kui kiirustamine (kas täna või mitte kunagi), lepingu tekstide kohapeal ümbertegemine jne. Venemaa jaoks oli punaseks jooneks see, et Balti riikidesse saaksid elama jääda erusõjaväelased (keda enne seda oli kiirelt erru saadetud) ja seda pidigi Jeltsin läbirääkimistes Lennart Meriga saavutama.
Tehnika äraviimine ja endiste sõjaväebaaside maha jätmine ei olnud Venemaale kuidagi eksistentsiaalselt probleemiks. Olen näinud Mongoolias stepis endiseid NSV Liidu sõjaväelinnakuid (väikseid linnu), mis tänagi kummituslinnadena tühjalt seisavad, sest mongolid ei taha nendesse hoonetesse ka tasuta sisse kolida.
Kui püüame vaadata 31. augustile 1994 ja sellele järgnenud veerandsajandile, siis loomulikult oli see Eestile oluline, sest võimaldas meil teha oma arengus olulisi samme palju vabamalt. Kuid me peame endale siiski alati mingil hetkel ausalt aru andma, et kui vaadata teatud ajaloolisi otsuseid idamaa vaatest, siis nende jaoks on tegelike mõjude hindamiseks veel aeg liialt lühike. Olen kuulnud, et Hiina teeb oma strateegilisi plaane ka sajandi pikkuse varuga ja nende poliitikud naeravad eurooplaste pideva kiirustamise üle, kes tegutsevad vahel lausa paariaastast või paari aastakümne pikkust perspektiivi ette nähes.
1994. septembrist alanud aeg, kui Eesti alal polnud võõraid vägesid andis inimestele hea psühholoogilise impulsi, sest see oli väga märgiline ja selge muutus. Samas lepingu hinnaks oli see, mida Eesti ühiskond peab lahendama ehk isegi sajandi? Ühiskonnas erineva kultuuriga rahvaste mingiks ühtseks tervikuks sulandamine võtab palju aega, et riik hakkaks kas või riigikeeles rääkima. Veerand sajandit peale aastat 1994 me pole seda eesmärki (ehk siis lepingu kõrvalmõju) suutnud päriselt positiivselt lahendada.
See pole öeldud mitte selleks, et omaaegsetele lepingu sõlmijatele midagi ette heita, aga meenutuseks, et meie esiisad ütlesid sel puhul – iga leib on koorukesega. Leping allkirjastatakse mingil hetkel ja sellise kokkuleppena ta jääbki olema – ja tagantjärgi tarkusena esitatud arvamused, et seda oleks võinud teha palju paremini, eriti ei päde, sest aega ei saa tagasi keerata.
Meil vedas, et me siiski ei jäänud 1990ndate alguse pöördelistes sündmustes teistest edukamatest saatusekaaslastest maha, kuigi meie kogenematu välisteenistus polnud tollal veel sellisel professionaalsel tasemel, nagu seda on juba mitu aastakümmet rahvusvahelist aktiivset koostööd teinud Eesti riigi diplomaatide pere täna – AD 2019.
Peeter Järvelaid
