Ekspankur ja pangandusekspert Indrek Neivelt meenutab Vikerraadio päevakommentaaris peagi lõppevat 2019. aastat ja leiab, et asjad, millega meid sel aastal hirmutati, ei osutunud üldse nii hirmsateks. Aasta hakkab lõppema ja aeg on teha kokkuvõtteid. Minu selle aasta esimene kommentaar 15. jaanuaril oli pealkirjaga “See ei ole majanduskriis”. Selles ma selgitasin, et majanduskriisiga ei ole vaja inimesi hirmutada. Just eelmise aasta lõpp ja selle aasta algus oli aeg, kui räägiti kohe-kohe puhkevast kriisist.
Õnneks pole ei maailmas ega meil mingit majanduskriisi tulnud. Hoopis vastupidi. Sellel aastal tuleb korralik majanduskasv. Palgad, ja koos palkadega ka pensionid on kasvanud prognoositust kiiremini ja vaadates, kui madal on töötus, on põhjust oodata palgakasvu jätkumist. Ehk kriisi, millega meid aasta tagasi hirmutati, ei tulnud. Läks hoopis vastupidi.
Märtsis olid Eestis riigikogu valimised ja moodustati uus koalitsioon. Peale uue valitsuse ametisse astumist hirmutati meid, kuidas meie maine hakkab langema ja välisinvesteeringuid ei tule ning meie edulugu saab kohe-kohe läbi. Kui me rahulikult vaatame, siis meie riigi reitingud on endiselt väga kõrgel tasemel ja midagi pole muutunud. Samamoodi tehakse meie majandusse suuri välisinvesteeringuid.
Rahvast on hirmutatud ka pensionireformiga. See ei ole mingi lõhkumine ega vandalism, sest kedagi ei sunnita teisest sambast lahkuma. See on vabadus ise otsustada. Meie pensionifondide tootlused olid pikka aega ühed viletsamad maailmas ja samal ajal olid tasud ühed maailma kõrgemad.
Meil oli maailma üks viletsaim toode ja vähim, mida riik sai siin teha oli öelda, et tulevikus me enam ei sunni oma kodanikke seda toodet ostma. Seda enam, et enamuste jaoks ei ole sellest sambast mingit kasu.
Rahandusministeeriumi prognoos näitab väga selgelt, et alla keskmist palka teenivatel inimestel on pensioniks teise sambasse kogumine mõttetu. Sest kuidas muidu nimetada tegevust, et inimene paneb 40-50 aastat iga kuu kaks protsenti oma palgast kõrvale ja saab tulevikus pensionile jäädes iga kuu paar protsenti juurde. Kas sellised summad väärivad üldse nii pikki arutelusid?
Seoses pensionireformiga hirmutati meid, et peale teise samba vabatahtlikuks tegemist pidavat Eesti majandus kohe-kohe kokku kukkuma ja kolmekümne aasta pärast ei jätku raha pensionite maksmiseks. Ja just selle pärast peavad kõik inimesed kohustuslikus korras säästma.
Majanduse kokkukukkumisega hirmutamine on eriti kohatu, sest pensionifondid on Eestisse häbematult vähe investeerinud.
Säästmise suuruse kohta ütleb rahvusvaheline reitinguagentuur Standard & Poor’s meie riigi reitingu viimases ülevaates hoopis vastupidist, väites, et “majapidamiste säästumäär on endiselt kõrgel tasemel, peegeldades üldist ettevaatlikkust tuleviku suhtes”. Reitinguagentuur väidab seega, et meie inimesed säästavad väga palju. Aga meie tahame, et inimesed veelgi enam säästaks.
Erinevad majandusanalüütikud hirmutavad meid kiire palgakasvu pärast. Aga samas viiks reitinguagentuuri Standard & Poor’si hinnangul reitingu tõstmiseni pikemas perspektiivis keskmise sissetuleku suurem kasv ja lähenemine euroala keskmisele.
See tähendaks tootlikkuse kasvu kõrgema palgaga sektorites, eriti teenuste sektoris. Ehk kui me jätkame kiire majanduskasvuga ja teenindussektoris oleks suurem tootlikkuse ja palga kasv, siis paraneks ka meie reiting.
Meid ei ole vaja kogu aeg hirmutada kiire palgakasvuga. Vastupidi. Analüütikud peaksid hirmutamise asemel hoopis tegema ettepanekuid, kuidas tootlikkust tõsta ja palgakasvu kiirendada. Ja pensionifondide juhid peaksid hirmutamise asemel hoopis rahva ees vabandama ja uut töökohta otsima.
Meid on hirmutatud ka näiteks sellega, et eelarve puudujääk viib meid kohe-kohe Kreekaga ühele tasemele. Unustatakse ära, et meie pisikese eelarve puudujäägi korral kuluks meil selleks rohkem kui sada aastat. Aga ikka hirmutatakse ja unustatakse ära lihtne matemaatika.
Need olid ainult mõned näited hirmutamisest. Mida ma nende näidetega öelda tahan?
Inimesed annavad väga pealiskaudselt erinevaid hinnanguid ja meedia võimendab seda. Hirmutamisega saab kergesti inimesi vastandada.
Peame arvestama, et kaasajal põhineb meediafirmade ärimudel vastuolude võimendamisel. Just vastuolude võimendamine tekitab tunde, et ühiskond on lõhestunud. Tegelikkuses ei pruugi vastuolud olla suuremad kui minevikus. Lihtsalt meedia ärimudel on muutunud.
Meil on kasulik see läbi näha ja mitte minna kaasa hirmutamisest tuleneva vastandamisega. Parim lahendus sellele probleemile oleks ilmselt meedia väiksem tarbimine.
Märtsis kutsusin Vikerraadio päevakommentaaris inimesi üle meediapaastule. Mulle hakkas sotsiaalmeedia paast meeldima ning vähendasin oluliselt meedia tarbimist. Kutsun ka teisi sellega ühinema. Nii saame anda oma panuse maailma paremaks muutmisel. Eriti hea on alustada sellega jõulude ajal.
Ilusaid pühi kõigile!
Indrek Neivelt,
ekspankur ja pangandusekspert
Vikerraadio päevakommentaarid on järelkuulatavad ERR.ee leheküljelt.
