“Eesti mõte on, et Eesti jääb Eestiks”, lausus president Alar Karis Eesti vabariigi aastapäeva kõnes.
Et Eesti jääb Eestiks, tähendab, et tuleb ülimalt hästi tundma õppida kogu Eestit:
seda Eestit, mis on Eesti läbi esivanemate aastatuhandete ning seda Eestit, mille on loonud okupeeritud Eesti võõrvõimu poolt eksiili aetud eestlased ning väljarändajad maa ja töö otsinguil.
Eesti kultuuri algseemned on külvanud inimesed, kel oli visiooni ja elujõudu, tihti olid nad seda tehes ise väga noored.
Nii on näiteks luuletus “Mu isamaa on minu arm” esmakordselt ilmunud Lydia Koidula luulekogus “Emajõe ööbik” 1867. aastal, kui poeet oli 23-aastane.
Aleksander Saebelman-Kunileid viisistas sama luuletuse 23-aastaselt. Nii et siis I laulupeol kavas olnud Koidula / Saebelman-Kunileiu laulu “Mu isamaa on minu arm” kirjutasid 23- aastased Eesti noored.
Carl Robert Jakobsoni peetud “Kolm isamaakõnet” Vanemuise seltsis aastatel 1868-1870 (18. oktoobril 1868, 6. juulil 1869, 16. juulil 1870) tähendasid, et need kirjutas ja esitas Jakobson 27-aastaselt.
Paul-Eerik Rummo oli 26-aastane, kui tema kirjutatud “Tuhkatriinumäng” teater Vanemuise 1968. aasta kevadel justkui mängukavva võeti, kuid siis levis kontrolletenduse järel kuuldus, et seda ikkagi kohe mängukavva ei panda.
Eesti NSV-s liikuski enamus infot mitteametlikult. ENSV ajakirjanduse sisu oli tsenseeritud, ühiskonnas valitsevast mõttelaadist ning refleksiivsest ühiskonnamõttest ajakirjanduses ja isegi teatris ei kõneldud.
Nii teater kui kirjandus ja ajakirjandus kui ühiskonna peegeldajad ja ühiskonna mõtte reflekteerijad olid tsenseeritud.
Eesti NSV noorte protest tsensuuri vastu vaba vaimu kaitseks 1968
1968. aastal protesteerisid selle otsuse vastu üliõpilased, filoloogid ja ajaloolased, Vanemuise teatri direktor Kaarel Ird (59-aastane), tuli üliõpilasi Vanemuise eest laiali ajama. Paar ideoloogiliselt kuulekamat üliõpilast juba olidki ühispildilt kas välja hüpanud või siis jäänud ülikooli kohvikusse sõnadega: mis te sinna lähete, sellel ei ole niikuinii mingit tähendust!
Ometi on üliõpilaste avalik demonstratsioon tsensuuri vastu ja vaba mõtte kaitseks jäädavalt oluline Eesti ühiskonna ja Eesti mõtteloo jaoks.
Praegu on mõtet eestlusel seda tegusate ja mõttejulgete noorte eestlaste pilti silme ette võttes arutleda, mis kõik väikesed sammud, millel “niikuinii ei ole mingit tähendust” on tulnud teel riigitaastamise poole läbi käia sellel ja järgneval põlvkonnal. Tänutundes muidugi eelnevate põlvkondade vastu, kes sellise mõtteselgusega ja tegutsemisjulgusega noored on kasvatanud.
Meie ajal praegu käib mitmete kandvate ühiskonnamüütide suurem purunemine, aga selles ajas peame ise nägema, et see on ühtlasi vanade väärtuste kinnitamise aeg ja uute tegutsemissihtide aktiivse kujundamise aeg.
Maarja Pärl Lõhmus
