Tiiu Messner, Tina Kõiva, Anneliis Kuusik ja Kaie Latterner – Vanad Sõbrad. Autori foto
New Jerseyst tulles oli meeldiv, et lumetormi pärast ei olnud vaja muret tunda. 21. veebruari hommikul koguneti Clearwateri Countryside Country Club’i tähistama vabariigi 97. aastapäeva. Mõnusalt soe päikesepaisteline ilm oli kohale meelitanud ligi 80 inimest. Nende hulgas oli mitmeid külalisi ka kaugematest kohtadest, nagu Kanadast, Texasest ja mujalt, kaasa arvatud Florida idakaldalt.
Avasõna ütles dr Kersti Linask. Ta meenutas vabariigi aastapäevi oma lapsepõlve kodukohas New Yorgi osariigi põhjaosas ja mõtles tänutundega meie kõigi vanematele, kes hoidsid alles meie traditsioone.
Edasi ta ütles:
“Täna me austame ja meenutame Eestit ja tema ajalugu mitte kõnedega, vaid laulu ja luule põimikuga. Eesti ajalugu ja meie rikkalik rahvuskultuur, laulus ja luules, kirjeldab meie rahva elu, meie lootust ja unistust, Eestis ja välismaal. Meie rahvas armastab laulda ja armastab ka luuletusi! Ühiselt meenutame oma kodumaad ja tähistame Vabariigi aastapäeva!”
Järgnes riigi hümn “The Star Spangled Banner” ja siis pidas palvuse õpetaja dr Priit Rebane.
Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides tervituse luges ette Monika Orumaa Craig.
Dr Linask alustas põimikut sõnadega – meie maad on tahtnud valitseda paljud – Taani, Saksamaa, Poola, Rootsi ja Venemaa. Alati on meid kaitsnud vaprad sõdurid, kaitseliitlased, metsavennad ja paljud teised vabadusvõitlejad, kas tuntud või tundmatud. Nende auks on langenute mälestamine ja selle viis läbi Jüri Toomepuu, kes jutustas meie muistsete esivanemate vaprusest. Võistlusest Ümera jõe kaldal, Vabadussõjas, Krivasoo sillal, Võnnu ja Pihkva all. Need sõjamehed jäid alati truuks oma isamaale ja relvavendadele, ka siis, kui nad pidid võitlema Ilmeni ääres ja Neveli soodes. See kõik näitas suurt armastus meie kodumaa vastu – Eesti eest tuli surra või võita!
Oma iseseisva riigi eest ja kõige eest, mida Eesti ja eestlased on hiljem saavutanud, ja ka selle eest, et me saame jälle tähistada Vabariigi aastapäevi, oleme tänuvõlglased meie vapratele vabadussõjalastele.
Me mälestame austuse ja härdusega neid, kes on oma kodu, oma rahva ja oma maa vabaduse eest võidelnud ja selles võitluses langenud. Nende mälestus elab edasi Eesti rahva hinges ja südames. Ühiselt lauldi “Laulu langenud kangelastele”.
Monika Orumaa Craig heitis pilgu ajajärku 1930. aastate lõpul ja 1940. aastate algul. Oli sõda, mis lahutas sõpru ja perekondi. Paljud olid aastaid kadunud, teadmata, kas elus või surnud. Raske põgenemisaeg ja raske aeg ka neile, kes maha jäid ja pidid mitukümmend aastat elama võõra võimu all. Ta lõpetas luuletusega “Viimne paat” (Kersti Merilaas, kirjutatud aastal 1944). See luuletus kirjeldab põgenemist paadiga – tunnet lahkumisel.
Triin Carr selgitas olukorda pärast Teist maailmasõda. Paljud meist või meie vanematest, kes täna siin on, tulid Ameerikasse 1940. aastate lõpul või 1950. aastate algul. Oli üks siht – hoida eestlust väljaspool Eestit elus seni, kuni Eesti on jälle vaba. Hoida alles meie kultuuri!
Eesti laul ja luule…1970. aastatel oli palju laulugruppe. Üks neist oli Tuul, kes tegi ka heliplaadi, ja nad laulsid 1976. a ESTO-l. Nüüd, 40 aastat hiljem moodustus nendest uus laulugrupp Vanad Sõbrad ja nad esinesid lauluga “Eestile” (S. Salasoo) – see laul kirjeldab, kuidas me armastame oma kodumaad ja ei anna alla enne, kui Eesti saab jälle vabaks.
Dr Linask rääkis, kuidas meie rahvas oma uuel asukohamaal elas. Muretseti Eesti majad, olid laulukoorid, koolid, rahvatantsijad, võimlejad, üliõpilasorganisatsioonid, gaidid/skaudid ja palju seltskondlikke gruppe. Pealekasvavat põlvkonda õpetati austama ja armastama meie kodumaad. Ka meie sööke ei tohtinud unustada – rosolje, sült ja verivorstid! – See osa lõppes Aale Oengo Kingo luuletusega “Sini-Must-Valge” ja selle esitas Triin Carr.
Järgmise laulu sissejuhatamiseks rõhutas Dr Linask nende isamaa-armastust, kes on sündinud väljaspool Eestit. Selle laulu nimi on “Läbi päeva ja öö” ja selle kirjutas Peeter Kopvillem Kanadast. Laul on väga südantliigutav ja seda lauldi ühislauluna.
Monika Orumaa Craig – Oh, Eesti – kas kuuled, kuis mu süda lööb, Üle mere ja metsa, läbi päeva ja öö? Nõnda kirjutas Peeter Kopvillem ja eesti noored välismaal laulsid tema laulu, ja vastasid valjusti, jah, meie tunneme täpselt samuti! Nüüd on nendel endistel noortel juba lapsed ja isegi lapselapsed. Paljud nendest valdavad eesti keelt, käivad eesti koolis, laulavad eesti laule ja tantsivad eesti rahvatantse – isegi söövad sülti ja rosoljet! Nii ollakse truu oma esivanemate kodumaale.
Kuidas on tänapäevane elu Eestis? Ühenduse pidamiseks saame kasutada Skype’i, e-posti, rääkida oma sugulastega igal ajal ja saame ka külla minna, olgu see siis laulupeo ajal või mõnel teisel ajal. Samuti saavad nemad siia tulla. Muide, Skpye’i leiutamisel on eestlased kaasosalised. Hoiame kõrgel oma sinimustvalget lippu!
Triin Carr luges ette katkendi Välis-Eesti Gaidide Liidu ringkirjast:
“Oleme sellel aastaajal, kui meie mõtted on korraga minevikus ja tulevikus. Eesti Vabariigi 97. aastapäeval soovime oma kodumaale ja rahvale jõudu ja üksmeelt, et kiiresti muutuvas maailmas julgelt ja kindlalt edasi sammuda. Mõtleme oma juurtele, mis ulatuvad üle mere, aga ka üle aja meie eeskäijatele, kes on näinud nii halba kui head Eestimaa pinnal ja ennastsalgavalt võidelnud meie vabaduse eest.”
Ameerikas on meil komme suvelaagrites suurlõkke lõpul võtta kompassi abil suund Eesti poole ja siis laulda. Siin korraldas suuna võtmise Barry Messner, kes tegeleb Ameerika skautlusega. Seekord loeti ühiselt luuletus, mille on kirjutanud ngdr Silvi Anne Verder Kanadas. Luuletuse nimi on “Eesti, Eesti, ela sa!”.
Dr Linask lõpetas ametliku kava ja tänas kõiki, kes olid abiks selle põimiku läbiviimisel.
Ametlikule kavale järgnes lõunasöök ja loterii ning meeleolulauludega esinesid Vanad Sõbrad.
Vanad Sõbrad esitasid umbes pooletunnilise kava. Kava lõpupoolel olid väga hoogsad laulud ja pidi tunnistama, et need Vanad Sõbrad polnud sugugi veel vanad ja olid väga temperamentsed ning võluvad.
Lõpp tuli siis, kui söögid söödud ja kava läbi. See ilus koosviibimine lõppes meie hümni laulmisega.
Asuti koduteele. Südames soe tunne ilusast koosviibimisest ja kohtumisest sõpradega.
Urve Põhi
3. märtsil 2015