Kuldar Kalluste. Foto: Viido Polikarpus
Ma tunnen Kuldar Kallustet juba 1996. aastast, kui ma olin Harju tänaval asunud pubi George Brown´i juhataja. Kuldar on üks toredamaid inimesi, keda ma tean, ja muidugi paremaid kitarriste, kes on mänginud kümnetes bändides, tiireldes omal ajal mööda endist Nõukogude Liitu kontserte andes.
Kuldar on Võrust pärit ja kuigi ta elab praegu Tallinnas, kohtume me aeg-ajalt kui ta külastab oma ema siin Võrumaal. Omal ajal esinesime Kuldariga koos Tallinna Eesti Majas, Kuku klubis ja paar korda isegi Sõmerpalu keskuses ja Varese külalistemajas Osulas.
Mida ma aga pikka aega ei teadnud, oli see, kuidas Kuldar oma karjääri alustas, ehitades ise kitarre. Täna peetakse teda Eesti parimaks kitarrimeistriks.
Tema lugu algas Võrus, kus ta sündis 6. veebruaril 1956. aastal. Juba poisikesena meeldis talle puust voolida välja nuge ja lusikaid, hiljem juba keerulisemaid asju. Kuldari esimene kitarr oli tehtud vineerist, selle keelteks olid traadid. Nii sündis esimene Kalluste kitarr.
Kuldari õpingud olidki seotud tema kahe armastusega – muusika ja puutööga. Viimast õppis ta Võru Tööstustehnikumis, muusikat aga Georg otsa nimelises muusikakoolis.
Kooliajal teenis Kuldar elamisraha ansamblitega mööda Nõukogude Liitu kontserte andes. Tol ajal õnnestus tal hankida ja mängida väga haruldasel kitarril, milleks oli Stratocaster. Kuuldus, et Kuldaril selline pill on, jõudis kiiresti Aaro Altpere kõrvu, kes oli siis parim viiulimeister Eestis. Oli aasta 1983. Et Eestis polnud häid pille saada, tahtis Aaro Kuldari Stratocasteri kopeerida. Kuldar oli otsekohe nõus, teda vaimustas võimalus õppida uusi oskusi nii suurelt meistrilt.
Koos tegid nad imekauni Stratocasteri joonised ja kuna Aaro oli valmis oma erakordseid teadmisi pillide ehitamisest Kuldariga jagama, siis võib öelda, et Kuldar Guitars sai just sealt alguse. Altpere, nagu öeldud, on tegelikult viiulimeister ja kitarride osas tuli Kuldaril palju ise leiutada. Hiljem, kui piirid lahti läksid ja info levima hakkas, selgus, et ta oli põhilised probleemid lahendanud samamoodi, nagu teised pillitööstused olid seda teinud.
Siis tuli aeg, mil Kuldar seadis pillitöökoja sisse oma kodus. Kiiresti tuli talle tunnustus pillide parandajana. 1990. aastate algul spetsialiseerus ta igat tüüpi elektrikitarride parandamisele.
Kuldar on öelnud, et kitarri disainides ja ehitades on esimene asi teha kindlaks, et seda oleks mugav käes hoida ja mängida. Teiseks peab pillil olema hea heli, võrratu saund, see tähendab, et kasutama peab parimaid materjale. Kuna ta mängib ise kitarri, siis teab ta hästi, kui tähtsad need tõekspidamised on. Kuldar on näinud palju vaeva, et töötada välja kitarri kaela optimaalne kuju. See peab ideaalselt sobima sõrmedele, nii et sõrmed ega kogu käsi liialt ära ei väsiks. Kuldar Kalluste on sellega suurepäraselt hakkama saanud.
Kuldar kasutab pillide meisterdamisel Eesti leppa, sest see on kerge ja annab pehme heli. Võimaluse korral on tegemist vana puuga, need kuivatab ta loomulikul teel. Puhta heli saamiseks kasutab Kuldar roostevabast terasest keeli. (Lähemalt saab Kuldari kitarridega tutvuda ka Facebookis, kus tal on oma lehekülg
http://www.kallusteguitars.com/en/kuldar-kalluste/ –.)
Kuldari pillid on minu meelest seepärast nii head, et ta paneb neisse oma hinge.
Ja Võrumaa üllatab mind ikka ja jälle.
Viido Polikarpus
