Udu Lake Michiganil. Foto: www.gizmodo.com
Ameerika mandri kõrgele keskplatoole saabus talvekülm ja lumi juba novembri keskel. Erakordselt sitke pakane kestab juba teist kuud – pea iga päev rohkem kui paarkümmend kraadi miinust Celsiuse järgi.
6. jaanuaril oli senine rekord – keskpäeval miinus 27 C (-16,6 F), tuulekülmaks arvestati miinus 44 (-47,2 F). Nii pikka külmaperioodi ei mäleta kohalikud farmerid varem kogenud olevat. Just päevased külmakraadid on siin kangeimad kogu teadaoleva ilmaaja jooksul.
Toaõhk on suurest kütmisest ülikuiv, vaatamata sellele, et niisutusmasinad huugavad. Väljas pakasega ei jaluta, niisiis sõidame autoga spordikeskusse kõndima, aga sealgi on õhk nii kuiv, et paneb silmad vett jooksma ja kipitama. Uhiuus liuväli meie maja kõrval on tühi, kes ikka lapsi pakasega sinna lubab. Koolid on tihti suletud pakase tõttu. Toidupoe ees tossavad käima jäetud autod. Linn tundub üldiselt inimtühi.
Suurematest lumetormidest oleme siiski pääsenud, need on möllanud meist kas lõuna- või idapool. Lund on tulnud tasapisi kogu aeg juurde, aga püsiva pakasega ei sula see kevadeni, vaid üha lisandub. Madisoni linna elektrijuhtmed viidi juba mitu aastat tagasi maa alla, nii et lume- ega jäätormid elektrit ei ohusta.
Päike särab siiski pika päeva – üheksa tundi, just siinne kõrge taevas ja valgusrikkus on eestlase jaoks talvine luksus. Kassisuurused oravad tantsivad maja ümber lumes jäljemustreid.
Kontinentaalne kuiv külm ei ole tegelikult üldse nii hull ega üdinitungiv kui mereäärne niiske külm, nii et peame päris hästi vastu.
Tervitades
Sirje Kiin
Madisonist
