Möödunud 95. aastapäeva eel ja järel iseloomustati selle tähistamist väga elavalt. Nagu alati oli ka seekord palju anonüümseid vingujaid ja virisejaid, keda ju pole võimalik rahuldada. Aga ka nn arvamusliidreid, kes püüavad vahel originaalitseda, mida saab kõige efektiivsemalt teha rõhu asetusega negatiivsetele ilmingutele.
Mõnele kultuuri esindajale ei meeldinud selle päeva tähistamise laad. Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand leidis, et ”veel kümme aastat tagasi oli kujuteldamatu nüüdne reaalsus, et peaministri vahetus läheduses tegutseb riigilavastaja koos pidutoimkondadega” (”Pidupäeva kibekõne”,
Sirp 22.02.). Ta kasutas samal ajal juhust äiata vasaraga ”Pätsi diktatuuri” ajale, mille propagandatalitusega võrreldes oleme tema arvates veel ainult lapsekingades. Ta ülehindab siiski tollaseid võimalusi. Samal ajal ühineb ta ajaloo ümberhindajatega, kes nagu temagi nähtavasti ei taha teadagi Pätsi rollist selle vabariigi tekkel, mille sündi tähistatakse 24. veebruaril. Taanis rääkisid Eesti okupatsiooni ajal ”Pätsi diktatuurist” ainult kommunistid, kuna ajaloolased iseloomustasid seda leebe autoritaarse Kesk-Euroopas levinud riigikorrana. Diktatuur ju ei anna armu oma kukutajate esindajatele, vaid vabastab neid (elust) hoopis teisel kombel. Selle mõiste rõhutamine on juba mõjutanud kommentaariumi, kus seda kasutatakse küüditamise õigustamiseks. Oli ju vajalik elimineerida diktatuuri käsilasi ja pooldajaid!
Vabariigi aastapäeva kõnes rääkis president olevikust ja tulevikust, libises kergelt üle minevikust, öeldes sissejuhatuses: ”Mõte Eesti iseseisvusest on täna, Eesti Vabariigi 95. aastapäeval taas enesestmõistetav. See ei vaja ei selgitust ega tõlgendust, sest see on alustõde”. Pole järelikult vaja meenutada Eesti riigi loojaid ega Vabadussõda? Kas need on ka teel ajaloo paberikorvi ”muistse vabadusvõitluse” juurde? Kogemuste kohaselt on alustõed muutuvad, juba ollakse uute otsingutel, luuakse versiooni järgmise põlvkonna jaoks, mida see omakorda hakkab revideerima. Arvamusliidrid ja politoloogid on nähtavasti ka sellega nõus – areng ikkagi! Peaminister Andrus Ansip ei saanud Vabadussõja võidusamba juures siiski sellest vaikida.
Kommentaariumis levivat äärmist pessimismi Eesti kohta leevendavad mõned asjalikumad sõnavõtud, mis ei eita ega eira probleeme, aga sisaldavad põhimõttelist hoiakut, mis tugevdab optimismi. Näiteks kuulutab ajakirjanik ja meediakonsultant Raul Rebane, lähtudes reaktsioonist Yana Toomi ennustusele eesti rahva ja keele kadumisest, mida ta iseloomustas äratuskellana: ”Mulle meeldib see riik. Ma olen uhke meie mineviku üle ja tänan saatust ja inimesi, kes on loonud olukorra, kus meil on olemas kõige olulisem inimlik ressurss, vabadus. Ja see vabadus on kaitstud. Olen veendunud, et enamik suuri otsuseid siin riigis on tehtud õigesti, loendamatute väikeste vigade peale ei viitsi kurjustada, sest neid teeme me kõik. Inimestena me loomulikult ühel päeval sureme, rahvana mitte, olen veendunud. Olen veendunud seepärast, et meie esivanemad ja ajalugu on arendanud Eestile väga tugeva ellujäämisinstinkti ja võime keerulistes olukordades hakkama saada. See on ju täitsa julgustav mõte, et riigi uude aastasse minna” (Postimees 22.02.)
Kas on aastatepikkune koogutamine võõrvõimude ees tõesti painutanud nii palju eestlaste selgroogu? Ei tohi siiski üldistada, sest tegijatel pole ju aega ega tahtmist võrgus vingumiseks. Kurb on näha eneseväärikuse kaotanud inimesi. Veelgi kurvem on näha eneseväärikuse kaotanud ja lömitavat riiki. Kui me enesest enam lugu ei pea, ei austa meid keegi. Kui me oma ajalugu ei austa, kuidas saame siis loota mingit austust teistelt?
Nagu kirjutab üks minu Eesti sõber, kellel on pikaajalisi kogemusi: ”Eks Eesti Vabariik ole kulgenud läbi kivide ja kändude, komistades ja püsti tõustes, läbi halbade ja paremate päevade, aga ta püsib. Küllap püsib, ikka on ära mindud, kirutud ja põhjatud, uskudes südames siiski, et paremad päevad ees. Eks kõik see ju näita, et ta on meie südames!”
Meid viib edasi lootus paremusele, tagurpidi negatiivsete ilmingute rõhutamine, vahel poliitilise propaganda eesmärgiga koguni nende leiutamine. Sellega seostub tagantjärele tarkus, mis pakub rahuldust, aga mitte praktilisi lahendusi. Nii pole see just täppisteadus, kuigi isegi mõned ajaloolased on liiga palju selle kütkes, kasutades seda ahvatlevate lahenduste võimalusteks.
Teine ülima tarkuse allikas on vandenõuteooriad. Neid on mitmeti seletatud, prantsuse sotsioloog Bruno Latour ütleb, et neid uskudes on tulemuseks subliim nauding alati õigust omada. Pealegi on ju lugu nii, et vandenõuteoreetikute kohaselt on maailmas kõik juba otsustatud, pole nagunií võimalik midagi muuta. Need teoreetikud on vist ise ka osa vandenõuteooriatest?
Vello Helk
