Siinkirjutaja on aastaid jälginud Eesti olukorda ja arengut. Välisvaatlejana olen sõltuv Eesti kontaktidest, sest infost üleküllastatud ajal ei piisa kriitilisest analüüsist, on ka vaja otseseid kommentaare. Seda on mul õnneks heade Eesti kontaktide kaudu, kes aitavad mul vältida ekslikke järeldusi ja an-navad tihti uut inspiratsiooni. Mind lahutab Eestist Läänemeri, aga seob tihe isiklik ja kirjalik kontakt. Oma tekstide sisu eest olen tihti võlgu just Eesti kontaktidele ja arvajatele. Siin mõned tähelepanekud ja uitmõtted.
Mõni kiitleb kommentaariumis sellega, kui väga ta Eesti riiki põlgab. Seda kommenteeritakse:
”Tunneks neile inimestele kaasa, aga nad ise on ju nii õnnelikud, ja rahul oma puude üle!”
Üks kommentaator leiab, et see on paradoks, et ise kiputakse Eestist ära Ameerikasse elama, kuid samas tõrvatakse Ameerikat. Venemaale eriti ei kiputa, ometi seda idealiseeritakse. Järelikult on midagi mõtlemise järjepidevuses mäda. 1930datel vahutasid paljud Lääne intellektuaalid N. Liidule kiitust, aga ise elutsesid näruses kapitalismis ja ei teinud katsetki Valge Mere kanalit kaevama minna või muul moel omaenda promotavat Töörahva Paradiisi omal nahal nautida…
Teine nendib, et erinevalt teistest nn. liiduvabariikidest oli ENSVs säilinud elav side sõjaeelse Eesti Vabariigiga – mis päästiski. Punane ajuvamm on aga rahva vaimu sellele vaatamata oluliselt kahjustanud. On käimas võitlus uue põlvkonna pärast, kellele püütakse ENSVd süütutes roosades värvides esitada, sest nemad ei ole seda näinud.
Ta lisab irooniliselt: muidugi kannatasid kommunistid ja eriti tipu poole trügijad hirmsasti. Sest: koogutamine on füüsiliselt raske ja mõjub selgroole halvasti. Nuhkimise ja koputamise eelduseks oli, et pidi arvatavate dissidentidega koos jooma, mistõttu jälle tervis kannatas – maks, magu (dissidentidel polnud alati kalamarja), stress jms. Einoh, müts maha taoliste märtrite ees!
Riigikogu on varunud endale Metsakalmistul eriosakonna, mis on enda ülimaks kuulutamine. Taanis pole 163 aasta vanuse demokraatia jooksul midagi sellist parlamendis kõne all olnud. Eks see eelda ka mingit sorteerimist, sest mõned on rahvaesindusse rohkem juhuslikult ära eksinud. Selle kohta ütles üks kommenteerija: „Nõukogude ajal olid nomenklatuuri jaoks eripoed, erihaiglad ja sanatooriumid. Meie siis katsetame seisusliku erisurnuaiaga.“
Seekord möödus USA vastasest terroriaktist 11 aastat – ja taas veriselt ning eriti moslemimaades surmvihaselt. Seda vaatles Jaan Kaplinski hiljem ühes kommentaaris leebelt: „Minu meelest oli kaksiktorni (ning ka Pentagoni) ründamises midagi romantilist. Rünnakud olid planeerinud inimesed, kes pigem tegelevad luuletamise kui kaine strateegilise mõtlemisega”. Eks ole kõik revolutsioonid olnud romantilised, ainult et romantikud on tihti hiljem pragmaatikute poolt tapetud. Mis puutub moslemite julgusesse, ajupestud inimene on alati julge (paradiis ootab).
Praegu on üldise tähelepanu all tulevikuriigina Hiina oma majandusliku edupositsiooniga. On sümbioos kommunismi ja kapitalismi vahel, mitte alati positiivselt. Ei tohi aga unustada Hiina omapära, mille kohta ütleb Hiina kirjanik Jiang Rong: Hiina kultuur on põhiliselt vaadates orjakultuur, kaasajooksikute kultuur. Konfutsianistliku kultuuri fundamentaalseks probleemiks on fakt, et see nõuab absoluutset kuulekust. Opositsioon on Hiinas võõras mõiste. See raskendab väga vabaduse ja demokraatia rakendamist.
Eestis on rahvuslased osalt sasipundar: kroonilised parteijooksikud, isemõtlejad ja ka kahtlased tegelased. Paljud on proovinud mitmeid vaateid ja erakondi, löövad kogu aeg kokku ja lahku, ei jõua kuhugi. Kellele saavad korralikult mõtlevad eestlased sel kombel hääletada? Tuleb säilitada side aja-looga, selle vanade väärtustega, aga ka mõista, et maailm muutub ja ajad vahelduvad.
Eesti meedia on võtnud nõuks toetada ja ergutada Eesti riigi vaenlasi ja tümitada riigi austajaid ja hoidjaid. Seda tehakse demo-kraatia ja poliitkorrektsuse sildi all ja tegijateks on sageli nahahoidjad ja nn kasulikud idioodid. On sagenenud Venemaad kiitvate ja Eesti riiki-valitsust mõnitavate või kahtluse alla seadvate artiklite ja nende kommentaaride hulk. Raske on ka mõistlikel venelastel. Ajakirjanik Ivan Makarov oli üks vähestest, kes julges kirjeldada sündmusi ja nimetada asju õigete nimedega, mis vist ärritabki riigi lagastajaid ja lammutajaid. Igal juhul suleti Vikerraadios pärast keskera-kondlase Priit Toobali kaebust tema suu. Hiljem kirjutas EPL-is Igor Kopõtin, Tallinna ülikooli ajaloodoktorant, aga teda valati ka kohe sopaga üle, olevat ”reetur” ja ”integrast”, uus sõimusõna nende venelaste kohta, kes püüavad olla lojaalsed. Neil pole tõesti lihtne, kui isegi eestlased ei julge neid küllalt toetada.
Vello Helk
