Ma räägin teile sellest, milline näeb välja minu tavaline päev maal.
Eile hommikul ajas mind täiesti hoolimatult üles naabrimees Aavo, kes oli saabunud Norrast, kus ta töötab. Aavol oli hing täis, sest talle taheti kogu aeg mobiili peale helistada, aga kõned ei tulnud läbi. Kui ta tahtis EMT-le kaebust esitada, siis ei läinud läbi ka tema kõned EMT lühinumbrile 123. Mina jällegi olin kuni varase hommikuni kuulanud internetist intervjuusid ja ei jäänud peale seda kaua aega magama. Nii et minugi tuju polnud suurem asi, kui Aavo hommikul mind jalast haaras, et mind üles äratada. Viimati nägin Aavot nii ärritununa eelmisel suvel, kui uss oli teda nõelanud, siis kutsusin ma talle kiirabi. Ka tol korral oli küsimus selles, et Aavo ei saanud EMT kaudu kiirabi kutsuda!
Rahustasin naabrimehe maha, pakkusin talle tassi kohvi, aga ta vastas, et seda jooki ta ei tarbi. Aavo läks külmkapi juurde ja võttis sealt pudeli karastusjooki, mis oli noortepeost järele jäänud. Kuna Aavo viha paistis olevat ääretult suur, siis pakkusin talle naljaviluks, et kutsugu kohale Võsa Peeter. Kohe läks mehe tuju paremaks ja ta küsis, kas mul äkki ei ole Võsa Peetri telefoninumbrit. Kuna mõned aastad tagasi laulsin ma Võsareporteri laulusaates, siis oli mul tema telefoninumber alles. Ulatasin Aavole lauatelefoni ja ütlesin talle vajaliku numbri. Numbrite valimise ajal olin ise köögis ja valmistasin hommikukohvi ning röstitud saia. Kuulsin, kuidas Aavo telefoniga rääkis. Eestlastel on huvitav komme, et vahel nad rääkides nagu hauguvad, öeldes: „Mis asja?!“ või „Ei taha!“. Siis kuulsin Aavot ütlemas midagi sarnast: „Loll oled või?!“ ja ma ei suutnud endale ette kujutada, et telefonitoru teises otsas võiks olla Võsa Peeter.
Kui röstsaiad valmis olid ja ma need Aavo ette lauale olin asetanud, nägin ma oma hirmuks, kuidas külaline suurest Felixi terava ketšupi pudelist poole saiadele peale ujutas. Olin ise saiad ehtsa Kanada siirupiga magusaks teinud. Mees sõi ja rääkis edasi telefoniga, sõimates EMT-d ja Eesti valitsust. Siis kuulsin, kui ta ütles: „Mis asja? Oled sa kindel?“ ja vaatas mulle otsa, nagu oleks EMT veel mingi siga-dusega hakkama saanud. „Vale number!“ teatas ta mulle ja lõi toru hargile. Tuli välja, et Aavo oli pool tundi rääkinud tundmatu inimesega, kellel polnud Võsa Petsi ega EMT-ga mingit pistmist.
Aavo lahkus, sest ta pidi minema tööle, kuid ta lubas hiljem tagasi tulla.
Hiljem palus Aavo, et ma viiksin ta meie kauplusbussi juurde, sest tal oli vaja üht-teist osta. Kauplusbuss käib igal kolmapäeval ja laupäeval. Millal täpselt buss tuleb, ei saa kunagi kindel olla, seepärast kogunevad kohalikud juba varakult seda ootama. Tulek sõltub sellest, kui palju läheb eelmistes kohtades aega.
Kauplusbussi ootasid naabrilapsed, korvid käes, ka naabrimees Enn oli tulnud jalgrattal. Õhus oli natuke isegi nagu pühademeeleolu. Lapsed võrdlesid, kui palju kellelgi raha kaasas oli ja arutasid, mida osta. Mari muudkui kordas: kommi ja jäätist, jäätist ja kommi. Mari vanem õde Kristen ütles mulle, et ta õde kardab, et kui järjekord ükskord temani jõuab, siis on ta ära unustanud, mida ta osta tahtis. Kätlinil aga oli seljakott, sest tema pidi ostma kogu perele süüa: mune, piima jms.
Buss saabuski kell 15.45. Lapsed olid seda oodanud peaaegu poolteist tundi. Bussis selgus, et Aavo ei saanud seal kasutada oma pangakaarti, sest seal arveldatakse ainult sularahas! Minul oli sama probleem eelmisel nädalal. Aavo pööras oma taskud pahupidi ja leidis sealt ainult nii palju sularaha, et osta kõige hädavajalikumat.
Ülejäänud päeva niitsin ma muru. Siis tuli veel üks naaber, veoautojuht Veikko, kes tahtis, et ma viiksin ta Tsooru tema tädi juurde. Pidin talle ära ütlema, sest oli üks väheseid päevi, mil muru oli kuiv ja seda sai niita, see töö oli juba mitu nädalat tegemata. Paari päeva pärast aga saabub Heli maale. Pealegi tulevad samal päeval ka Korea ärimehed, kes on huvitatud meie päikesepargist. Nii et selleks ajaks peab muru hea välja nägema.
Õhtul, kui ma kavatsesin puhata, astusid läbi kolm noort meest Kurenurmest. Nad olid youtube´ist tõmmanud alla paar minu laulu ja palusid, et ma nüüd laulaksin neile. Kui siirad nad oma tahtmises olid, ei oska ma öelda, sest mõned õlled olid nad enne ära joonud, aga lõpuks laulsime kõik neljakesi koos mu klaveri juures.
Enne lahkumist küsisid nad, kas nad saavad mind millegagi aidata. Vastasin, et helistagu kohalikku raadiojaama ja palugu, et nad mängiksid ka minu laule.
Hilisõhtul helistas veel Heli ja me rääkisime Skype´iga rohkem kui tunni. Siis alles sain ma heita voodisse.
Väga paljud inimesed küsivad minult, kuidas ma saan olla maal nii kaua üksinda…
Viido Polikarpus
