Rea Raus, kestliku arengu ekspert
Eesti seisab juba mõnda aega silmitsi olulise energeetilise valikuga. Ühelt poolt vajame kodumaist taastuvelektrit, mis aitaks vähendada sõltuvust fossiilkütustest, parandada energiajulgeolekut ja toetada kliimaeesmärkide täitmist. Teisalt tekitab üha ulatuslikum tuuleparkide planeerimine küsimusi, millise hinnaga neid eesmärke saavutatakse.
Eriti teravaks muutub probleem siis, kui hiiglaslikke tuulikuid kavandatakse metsamaadele, loodusväärtuslikesse piirkondadesse või väikeste külade vahetusse lähedusse, mis paraku ongi Eestis juhtunud. Kuigi Euroopa Liidu taastuvenergia direktiiv suunab tuuleparke ehitama tühermaadele, mahajäetud tööstusmaastikele, on mingil kummalisel põhjusel ligi 80% planeeritavatest tuuleparkidest suunatud metsamaadele, sealhulgas ka kotkaste ja musta toonekure tegutsemisaladele.
Tuuleenergia arendamine ei ole enam üksikute projektide küsimus, vaid mõjutab üha enam Eesti ruumikasutust ja maapiirkondade tulevikku. Seetõttu ei saa arutelu piirduda üksnes toodetava elektri hulga või investeeringute suurusega. Sama oluline on küsida, milline elukeskkond jääb alles pärast tuuleparkide rajamist. Eriti terav on see küsimus, kui mõtleme sellele, kui ebaefektiivsed on tuulikud ning juba praegu on seetõttu Eestis planeerimisel ka mitmeid välismaisel gaasil töötavate elektrijaamade ehitus.
Subscribe
Gain access to all our Premium contents.More than 100+ articles.
You have option to buy either 24h subscription or 1 year digital access for all articles
