Lõpuks on Eestis natuke soojem, isegi korraks saab end suplusvette kasta, kuigi merevesi on pigem kahekümnest kraadist allapoole. Päevad on siiski soojad, ritsikate saagimine täidab õhtud, pääsukeste vidin kajab koduõuedes ja viljapõllud muutuvad iga päevaga kuldsemaks. Ometi on looduses juba märgata esimesi sügise märke. Hommikune kaste püsib kauem maas, ööd on pimedad kui tont ja taevas särab pikk Linnutee. Vanarahvas ütles, et lauritsapäevast, 10. augustist, hakkab sügis ennast näitama.
Lauritsapäev oli meie rahvakalendris ennekõike tulepäev. Kui jaanipäev on tule süütamise, kasvatamise ja üle lõkke hüppamise püha, siis lauritsapäev õpetab tuld talitsema. Sel päeval ei olnud tuli enam lustlik pidude kaaslane, vaid vägi, mille ees tuli olla aupaklik. Iga säde võis ilma lõõmama panna.
Kristlikus pärimuses on see päev seotud püha Laurentiusega, kes hukati legendi järgi tulisel raudrestil. Temast sai tule, tulekahjude ja tulega töötavate inimeste kaitsepühak. Eesti rahvapärimuses muutus Laurentius Lauritsaks – tule valitsejaks, kelle poole pöörduti palve ja loitsuga: „Laurits, ära lakka mine!“ See tähendas: jää koldesse, ära hüppa sädemena katusesse ega muutu hävitavaks tulekahjuks. Lauritsapäeval oli tuletegemine paljudes paikades keelatud, isegi koldes toidutegemiseks ei tihatud tuld süüdata.
Selle keelu taga on pikk ja valus kogemus. Meie koduks olnud rehetare oli sügiseti ka viljakuivatamise paik. Reheahju suitsus kuivatati parsile toodud vilja. Tänu suitsule sai vili kuivaks ja ka hästi säilivaks. Kuid kuiv põhk ja tolm ning puust hooned ja õlgkatus olid ohtlik kooslus.
Võidumees oli see, kes sai vilja esimesena kuivaks ja pekstud. Nii tekkis kiusatus lisada ahju veel mõni sületäis hagu, et töö kiiremini läheks. Piisas ühest sädemest või liiga kuumaks köetud ahjust ning punane kukk kargas lakka. Mõne hetkega võis kaduda kogu pere elamine, viljasaak, tööriistad ja loomade talvevaru.
Tuleõnnetus oli ränk koorem mitte ainult perele, vaid tervele kogukonnale. Kui kellegi rehi maha põles, tuli külarahvas appi, sest üksinda ei olnud võimalik elu uuesti üles ehitada. Seetõttu püüti tulega häid suhteid hoida nii praktiliste ettevaatusabinõude kui ka vaimuilmaga suhtlemise kaudu. Lauritsale viidi uudsevilja, värskelt võetud meekärgedest tehtud vahakujusid või muud ohvriandi ehk kahja. Kahjaks anti kõige paremat, midagi sellist, millest natuke isegi kahju oli. Kahjati, et ei tuleks tulekahi. Abi paluti laulu, tantsu ja pillimänguga, mida peeti üheks tõhusamaks viisiks nähtamatu maailmaga suhtlemisel.
Muidugi oli vanarahvas ka praktiline. Ühelt poolt tuleb olla kahe jalaga maa peal: puhastada korsten, valvata ahju, hoida kustutusvesi lähedal ja mitte jätta tuld järelevalveta. Kuid teiselt poolt tuleb tunnistada, et kõike ei suuda inimene kontrollida. Siis palutakse abi ning tänatakse selle eest, et tuli jääks sõbraks ega muutuks vaenlaseks.
Lauritsapäeva pärimus kõlab tänapäeval jälle ehmatavalt ajakohasena. 2026. aasta suvel on suuri metsatulekahjusid lõõmanud mitmel pool Euroopas. Euroopa Liidus oli 29. juuliks põlenud ligi 435 000 hektarit maad ning registreeritud üle 1400 suurema tulekahju. Prantsusmaal, Hispaanias ja Kreekas on tuli sundinud inimesi kodudest lahkuma. Edela-Prantsusmaal toimunud suurpõlengute tõttu evakueeriti üle 220 000 inimese ning tuli hävitas maju ja metsi. Kreekas on tuule jõul levivad leegid veel möllamas ja ohustavad Ateena ümbruse mägiseid ja rannikualasid. Siin Eestis on tänavu asi leebem, meil lihtsalt sajab, sajab pidevalt. Veel ei ole suvist üleujutust, aga allikad ja jõed on tavapäratult kõrge veetasemega.
Vanarahvas teadis, et tuli ise ei ole kuri. Sama leek võib keeta toidu, anda talvel sooja, kuivatada vilja ja valgustada pimedat tuba. Kuid tuli nõuab kohalolu. Ta ei salli hooletust ega inimese arvamust, et ega midagi ei juhtu.
Eesti inimesed oskasid tuld üles võtta ja hoida. Enne tikkude kasutuselevõttu säilitati süsi tuha all või löödi uus tuli välja tulekivi ja terasega. Kolde tuli oli osa kodust ning selle kustumisel võidi uut tuld naabritelt tuua. Tule laenamise ja majast väljaviimisega kaasnesid aga reeglid, sest koos tulega võis uskumuse järgi majast lahkuda ka õnn.
Lauritsapäeval, 10. augustil möödub 75 aastat sädeinimese Mikk Sarve sünnist. Mikk sündis lauritsapäeval ning tema elutööga sobib see tulepäev eriliselt hästi. Ta oli bioloog, folklorist, regilaulja, õuesõppe edendaja, mõtleja ja õpetaja, kes aitas inimestel taas mõista vanade tähtpäevade sügavamat tähendust. Tema loodud on sellised eestikeelsed sõnad nagu elurikkus, õuesõpe, räst ja ka sädeinimene.
Mikk ei vaadanud rahvapärimust kui tolmunud kommete kogu. Pärimus oli talle elav tööriist, mille abil õppida maailma kuulama ja inimese elu tasakaalus hoidma.
Miku 75. sünniaastapäeval võiksime süüdata ühe väikese ja hoitud tule – küünla. Mitte selleks, et leek võimalikult kõrgele tõuseks, vaid selleks, et istuda vaikselt tuld silmitsedes ja meenutades neid, kes on õpetanud meid maad, pärimust ja omaenese südant tähelepanelikumalt kuulama.
„Aeg algab tammises väravas. Ligikaudu neliteist miljardit aastat tagasi just siinsamas, kus me praegu oleme. Siis süttisid aegilma suurest algpaugust tähed ja linnuteed. Meie oma Päike süttis mitu tähepõlvkonda hiljem – varasemate, oma aja läbi elanud algtähtede põrmust. Maa ja ka meie ise oleme alguse saanud samast tähetolmust.
Kuhu aeg ja ilm lõpuks välja jõuavad? Ei kuhugi. Kõik jätkub ajast aega, aastast aastasse ja põlvest põlve.
……
Et elus püsida, peame uskuma. Vanemaks saades küll enam mitte emapiima, vaid muid lätteid ja vägesid, kust elamiseks jaksu ammutame. Sellises uskumises pole isandaid ega orje. Kõik on kõrvu, korra üks ees- või pealpool, korra taas teine.
Kui usk kaob, kaob ka usaldus – mehe ja naise, vanemate ja laste, õdede-vendade vahel. Ilm ja teised olijad ümberringi tunduvad ohtlikud, kelle eest tuleb end kaitsta ja varjata.
Usalduseta ei saa sündida lapsi. Öeldakse, et madala sündivuse taga on meie omavaheline usaldamatus. Me hääbume ja sureme välja, sest ei suuda enam üksteist uskuda ega usaldada.“
Mikk Sarv, Maa=Ilm, 2018
Kristel Vilbaste
