Kuna kohe tähistame vabariigi aastapäeva, on meil võimalus küsida olulist küsimust: Mis on tõeline vabadus?
Muidugi rahvana see tähendab, et meil on õigus ja võimalus määrata oma tulevikku, kultuuri ja iseseisvust. Majandusvabadusega on meil õigus määrata, millist ühiskonda ehitame, mida väärtustame, kuidas oma rikkust kasutame ja kuidas meie turundus toimub. Ja usuvabadus annab meile õiguse palvetada nii nagu tahame, usume ja õigeks peame.
Aga mis on tõeline vabadus? Kas see isegi on olemas?
Meie kodumaa saavutas oma vabaduse 24. veebruaril 1918 olles noor ja kogenemusteta. Noor riik läks vapralt edasi, õppis kiiresti, kasvas üles ning maailm võttis temast eeskuju. Eesti oli üks esimesi riike, kes kehtestas üldise valimisõiguse nii meestele kui naistele võrdsetel tingimustel. Eesti põhiseadus tagas vähemusrahvustele emakeeleõppe ja seadis neile oma kooli ja kultuurielu juhtimise. Eesti andis vabaduse paljudele, kes seda ei leidnud teistes riikides.
Kõik lõppes 1940. aastal, kui meie väike vaba kodumaa langes kahe impeeriumi, sotsialistliku Venemaa ja Natsi-Saksamaa vahele. Oma propagandast hoolimata ei austanud kumbki riik vabadust, mida Eesti kodanikud ja Eestis elavad vähemusrahvused nautisid. Kadus ka usuvabadus.
Tegelikult ei suudetud meie tõsist vabadust hävitada. Jah, meie riiklik vabadus kadus, aga mitte meie rahvuslik, kultuuriline ja usuline vabadus. Viimane on kõige olulisem, eriti ristirahvale.
Meie usk on see, mida keegi inimene, poliitiline ideoloogia ega muu võim ei saa ära võtta, sest usk on osa meie vaimust. Sest ainult Kristuses on meil tõeline vabadus. Seda ei saa ükski võim maailmas ära võtta. Johannese evangeeliumis õpetab Jeesus meile: “Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõde ja tõde vabastab teid” (Joh. 6:31)
Need, kes teda kuulsid, vastasid, et nad pole kunagi olnud orjad. Ka meie kodumaa ei olnud vaba üle 50 aasta, aga me ei olnud orjad. Ja Jeesus õpetab meile kõige olulisema õpetuse – “Jeesus vastas neile: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, igaüks, kes teeb pattu on patu ori. Ori ei jää majja alatiseks, poeg jääb alatiseks. Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad.” (Joh. 6:32-33)
Isegi, kui oleme jälle vaba rahvas ja ütleme uhkusega – eestlased oleme ja eestlasteks jääme – mis on näide jälle vabadusest maailmas, kus iga inimene saab nautida võrdseid õiguseid ja kaitset – kuid kui elame patus, oleme patu orjad isegi sellistes olukordades.
Kas see tähendab, et peame ehitama mingit ristiriiki? Kas see tähendab, et Eesti või Ameerika on alles tõeliselt vabad, kui asutame religioosse maa, kus Vana Testamendi seadused on riigi seadused? Ei mitte sugugi. Seda tegid variserid, kes arvasid, et seadused ja käsud päästavad. Kuid nad eksisid.
Ainult kui Poeg meid vabastab, oleme tõepoolest vabad. See on meie ristiusu põhiline õpetus. Jeesus ei oota, et elaksime mingit askeetlikku elu. Ta isegi ei taha, et sunnime oma usku teistele peale. EI. Kui tahame olla Jeesuse jüngrid ja tõeliselt vaba rahvas, kutsub ta meid teisi armastama. Ka meie vaenlasi. Nagu Jeesus õpetab Luuka evangeeliumis “Armastage oma vaenlasi, tehke head oma vihkajatele, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad” (Luuka 6:27)
Kuuldes sellist õpetust mõtleme vast, et oleks lihtsam elada Vana Testamendi seaduste järgi. Kuidas saame vaenlast armastada. Kas me tõesti peame armastama seda, kellega me poliitliselt ei nõustu? Kuidas on lood mittekristlastega või sotsiaalsete ja moraalsete ideaalideta (millesse meie usume) isikutega? Jah, Jeesus tahab, et me ka neid armastaksime.
Kui oleme Jeesuse jüngrid, kui Tema järel kõnnime, siis oleme kutsutud armastama oma ligimesi ja ka oma vaenlasi. Meid on kutsutud aitama teisi, ükskõik kes nad on või kust nad tulevad või mida usuvad.
Meil on võimalus ehitada kodumaad, Eestit või kodu siin Ameerikas – Jeesuse õpetuse järgi. Mitte mingit teokraatlikku riiki ainuõige religiooniga, vaid sellist, kus Kristuse armastus peegeldub kõiges mida teeme. “Mida me iganes teeme Jumala kõige pisimatele vendadele ja õdedele, seda me oleme teinud Temale” (Matt 25:40).
See tähendab, et kui keegi on näljane või janune ja me toidame teda, näeme kedagi kodutut, võtame ta vastu, aitame ja riietame vajajaid, tuleme haigete või vanglasviibivate juurde, siis teeme seda, milleks Jeesus on kutsunud meid.
Sest kõik rahvad on Jumala lapsed ja Jumal on neid nii armastanud, et saatis oma Poja Jeesuse Kristuse end nende eest ohverdama.
Selle ohvriga pakub Jumal meile – igale inimesele – tõelist vabadust.
Õpetaja Markus Vaga
Jutlusest tegi kokkuvõtte,
Aime Andra
