Gaasipliidi surin keedukaartulite poti all Tallinna köögis kõlab kui vääveldioksiid (SO2), mis pideva joana laavaväljalt tõuseb. Ainult lehk on puudu. Hommikul vaatab vastpruugitud kohvifiltri koonusest vastu kohvipaksune vulkaanikraater. Auravad maguskartuli tükid meenutavad hõõguvaid magmaklompe. Nii juhtub, kui elad kaasa ootusärevusele, mis ühes tuttavas ja armsas paigas rahvast valdab.
Kui oled kogu päeva oma kahe aasta taguseid Islandi fotosid sirvinud ja vulkanoloogia oskussõnu ning paikasid ja kivimeid internetis uurinud, on see nagu mutiauku või siis lõhevulkaani (magma fissure) kadumine. Suur osa maailma silmi ja mõtteid on suunatud viimastel nädalatel Islandile, kus saareriigi kõige nooremal osal, Reykjanesi poolsaarel oodatakse vulkaanipurset.
Järsku kogu maailm teab ja jälgib seda, mida aastasadu teadsid ette vaid väga lähedalolevad inimesed. Et maa all müriseb, väriseb, pulbitseb, puruneb ja tossab. Ning peatselt võib pursata. Viimati enne hiljutisi purskeid 2021., 2022. ja tänavu aastal juulis purskas sealkandis 800 aastat tagasi. Antud pursked olid inimasustustest piisavalt kaugel, et turistid jooksid neile tormi – lubati lausa organiseeritud vulkaanituuride korras.
Nüüd on Grindavíki linnake nii palju rappunud, tõusnud ja langenud, et “grindavikingid” olid sunnitud käsukorras oma kodudest lahkuma, loodetavasti ajutiselt. Linn hakkas omal ajal kuumale kohale tekkima, kuna sadamat oli hädasti lõunarannikul tarvis. Eks oht tundus olevat mägede taga, olgugi, et islandlased juba loodusjõudusse kergekäeliselt ei suhtu. Lähedalasuva Svartsengi maapõueenergia elektrijaama ümber hakati läinud nädalal tammi ehk laavatõket ehitama. Eluliselt on vähemoluline kuulus Blue Lagooni nimeline geotermiline SPAA, kuid see on saare suurim turismimagnet.
Rejkjanesi poolsaar on UNESCO maailmapärandi geopark: Reykjanes Geopark. Head infi saab selle pealtnäha kuumaastikule sarnanevale paigale ka võrgulehelt: Visit Reykjanes ning hetkel mitu maastikukaamerat näitavad ootuses püsivat piirkonnast otsepilti: YouTube Live Streams.
Kui kahenädalane saare ringreis autoelamuga selja taga, tegime viimasel päeval enne lennujaama minekut veel kiire sööstu hetkel luubi all olevale Reykjanesi poolsaare lõunakaldale. Kokkuvõttes kogesime palju, kuid mitme ringi jagu paiku võiks kogeda veel ja täiesti teisiti. Kasvõi ainuüksi seetõttu, et kiiremini vahelduvat ilma kui Islandil annab otsida. Eriti klappiva nimega tahmakuul. Pealtnäha nii tühjas maastikus on peidus meeletuid lugusid ja imesid. Tähelepanukeskmes oleval poolsaarel olime sunnitud mööda kihutama nii mandreid ehk Põhja-Ameerika ja Euroopa LAAMasid (tectonic plates) ühendavast sillast, kui Gunnuhveri kuumaveeallikatest ja saare suurimast mulksuvast mudaväljast, mis on nime saanud vana naise Gunna vaimu järgi, kes sinna 400 aastat lükati, et ta lakkaks kummitamast.
Kõige enam peab aukartusest kummarduma loodusjõudude ees: tuul, möllav meri, jää, kivi, pimedus ja sellele kõigile vastukaaluks maapõue kuumus, mis hoiab toa sooja ning võib samas maja purustada. Südid grindavikingid on ometigi arusaadavalt löödud, et võivad kaotada oma kodud.
Kohalik külalistemaja, mille reklaamifoto on Grindavík punase vulkaanikuma pilve taustal, vabandab, et on ajutiselt suletud. Külaliskorterid “Volcano House” ja lähiküla Hafniri “Ghost town guest house” nimedele on langenud sootus teine varjund.
Piirkonna nimi Reykja/nes tähendab islandi keeles SUITSU(ne) neem, pealinn Reykja/vik saranaselt suitsune laht. Reykur on suits. Meelde jääb Reykjanes hästi, kui poolitada Reyk-/jänes – ja kaotada täpid.
Kohatine näiline sarnasus eestikeelsete sõnadega on lõbus: lækur (oja), vedur (ilm), jökul (liustik), hraun (laava, laavaväli). Valahnúkur võiks ju olla kus vaal nukub…
“Miks sa ometi novembris Islandile läksid?” küsis minult nii mõnigi inimene Eestisse tagasi jõudes. Vastus on, sest sõbranna kutsus. Kutsus Torontost reisi alustama (ise olin ka juhtumisi Torontos) ja vägagi ootamatult. Muidugi haarasin võimalusest kinni.
Rõivastus ja söök tuli põhjalikult läbi mõelda, kuigi me ei matkanud telk seljas, vaid matkaautoga liikusime, mille lahtikäivatel pinkidel magasime ja milles oli küttekeha ja köögike. Teeolud olid kohati keerulised ja vara läks pimedaks, aga turiste oli vähe. Vapustav kogemus, mida üritan teile edaspidi kirjeldada.
P.S. – Island sarnab Hiiumaale selles suhtes, et saare sisemaa (antud juhul kõrgala) on põhimõtteliselt asustamata. Sügisest kevadeni saabki sõita vaid rannikuringi, sisemaale ulatuvad nn F-teed on läbipääsmatud ja suletud. Antud teedeolude kaardirakendus on saarel liikleja elukindlustus, mida tuleb pidevalt jälgida: SafeTravel – Travel Conditions in Iceland.
Riina Kindlam,
Tallinn
