2010. aastal Vancouveri olümpial töötades külastasime hea kolleegi ja sõbra Tiit Läänega Eesti Vabariigi aastapäeva eel kunagise Pärnu kaluri Jakob Kembi perekonna elamist ja vaatasime, kuidas eestlaste peoks tuhandeid lihapirukaid tehti. Kuulasime Vancouveri eestlaste jutte ja vaatasime teineteisele otsa – meil on Eesti sajandaks sünnipäevaks missioon eestlaste kodumaalt põgenemise mälestusi ja fotosid koguda, salvestada ja jäädvustada.
Sündis kuuest raamatust koosnev sari „Meritsi maailma“, ühe kogumiku kinkisime 2018. aasta 31. detsembril oma riigi presidendile Kersti Kaljulaidile. Lubadus sai täidetud, aga meie kõigi missioon jäädvustada ja mäletada neid valusaid aegu, isamaalt minekuid ja enda uuel kodumaal üles töötada, on igavene. Seda enam praegu, kui üks alati kuri riik on taas alustanud suuremahulist sõda ning meid ähvardab NATO kaitse all olemisele vaatamata taas reaalne oht hullu poolt rünnatud saada. Ja nagu Ukraina sõjapõgenikud jõudsid Eestisse, ka meil jälle minna, teadmata, kas ja millal tagasi kallisse koju saame.
Missioon mäletada, salvestada ja nii kogu maailmale, kuid eriti meie enda järjest tulevatele uutele põlvkondadele suurest põgenemisest rääkida, on praegu eriti aktuaalne. Seepärast toetan ma kõiki suurpõgenemisega kuidagi seotud ettevõtmisi. Laias laastus kaotas Eesti selle sõjaga viiendiku oma elanikest, kellest osa hukkus lahinguväljadel, osa põgenes välismaale ja osa küüditati või hukati Venemaal. Lahkujatest jäi 1944 septembri lõpus hinnanguliselt 6000 tormisesse Läänemerre.
Väga vajalik oleks igal aastal ühel sügispäeval tuletada riiklikult meelde neid traagilisi aegu, kui Tallinna, Pärnu ja Kuressaare sadamatest lahkusid Vene lennukite pommirahe alla haavatuid ja põgenikke täis Saksa transportlaevad, Pärnu ja Läänemaa randadest aga suuremad ja väiksemad rannaalused. Väga vajalik on paigaldada ja austada Eesti sadamates ja randades suurpõgenemist meenutavaid ja selgitavaid mälestustahvleid. Üks mõjusamaid on mõni aasta tagasi Puise ninale püstitatud mälestusmärk, aga selliseid peaks olema mujal veelgi.
Ent – ja siin tuleb nüüd minu sõnum. Kõige kiirem on praegu siiski üles leida ja intervjueerida veel elus olevad suurpõgenemise ise läbi teinud. Neid on juba homme vähem kui täna. Vaatasin meie raamatusarja, mida tegime 2010-2018. Esimese raamatu nimitegelastest on elus vaid üks või kaks, kokku kuue raamatu 135 kangelasest paarkümmend. Vaja on kiiresti kunagised põgenikud Austraalias, Kanadas, USAs, Rootsis ja mujal üles leida, nende mälestused ja fotod salvestada. Raamatuteks, dokumentaalfilmideks, vähemalt heli ja tekstifailidena arhiividesse. Aeg hävitab mälestusi kiirelt ja julmalt, ning need pole taastatavad. Hiljuti mu postkasti tulnud Toronto lehtedes oli taas mitme meie raamatukangelase surmakuulutus.
Ma arvan, et ka minu missioon eestlaste ajalugu talletada peaks veel kestma. Kui peetakse vajalikuks, lööksin „Meritsi maailma“ sarja tegemisel saadud kogemusi ja kontakte kasutades selles rongi tagatulede püüdmises kaasa.
Enn Hallik,
raamatusarja „Meritsi maailma“ üks autoreid
Sõnum Suurpõgenemise mälestuskonverentsile 2023
