Miks me läheme laulupeole?

30. juunist kuni 2. juulini 2023 toimub Tallinnas 13. noorte laulu- ja tantsupidu!

Laulupidu pole kunagi olnud meile moeasi, laulupidu on südameasi

Lennart Meri

2021. aasta suvel sai Tallinna Lauluväljak külastuskeskuse (fotol), mis on omamoodi moodne muuseum, kus iga huviline saab kätte tunde, mida tähendab meie rahva kultuurile laulupidu.

Eriline ekspositsioon on seotud ka aastatega 1988-1991, mida me nimetame ka laulvaks revolutsiooniks. Lauluväljak oli sel ajal väga tähtis koht, kus toimusid mälestusväärsed sündmused. Tänaseks on juba selge, mis uues keskuses külastajatele eriti meeldib ning üheks tõmbenumbriks on peegelruum, kus võimalik kuulata meie laulupidude kõige märgilisemaid laule – Mu isamaa on minu arm, Koit, Ta lendab mesipuu poole…., samal ajal vaadates suurel peegelekraanil laulupeol lauljate nägusid, kes neid laule erinevatel laulupidudel Omades võimalust kõrvalt vaadata, kuidas külastuskeskuse külastajad lauludele reageerivad, siis võib öelda, et eesti keele oskajatel on tavaliselt neid laule kuulates pisarad silmas.

Olen juhtinud välismaalaste tähelepanu ning küsinud, kas nad panid tähele, et laulupeol nende laulude esitajatel on samuti liigustuspisarad silmas. Need laulud ja eriti suure ühendkoori esituses ja laulupeole kogunenud rahva energiaväljas, lähevad meile eriti sügavale hinge. Seda hingetunnet ei saa päriselt samas kvaliteedis kätte ühegi vahenduse teel (raadio, tele, film). Seda tunnet saab tunda vaid ise Tallinnas Lauluväljakul olles ja võimalusel kaasa lauldes. Seega, saame öelda – et laulupeod on meie rahvale nii hingelise puhastumise riitused, kui võimalus saada energiat elamiseks. Alates aastast 1869 on tekkinud traditsioon regulaarselt oma rahvuslikku- ja kultuurilist ühtekuuluvust tugevdada. Paljud märgid annavad siin võimaluse isegi öelda, et laulupeod on meie rahva kultuurilised ja hingelised palverännakud.

Laulupidu ja palverännak omavad tegelikult päris palju sarnasusi. Laulupeole minek pole mingi ühekordne toiming nagu tavalise kontserdi külastus, see on ikkagi omapärane teekond, mis lõpeb kulminatsiooniga, osaledes tuhandete inimeste (lauljad ja kuulajad) ühises laulmises. Laulupeo elujõulisuse tagavad nii vanad juba klassikaks saanud laulud kui ikka ja jälle programmi võetavad uued laulud. Kuid selle suure peo tõeline kõrghetk on, kui lauldakse olulisi isamaalisi laule ja kui korduvalt on koos lauldud Mu isamaa on minu arm. See on hetk, kui enamus laulupeolistest jõuavad hingelise katarsiseni. See on aga võimalik vaid nii, et selleks ollakse vaimselt ja hingeliselt valmistunud. Tähendab see siis seda, et hakatakse varakult valmistuma, kes pikaks reisiks kodumaale või siis alustades laulupeo uue ja vana repertuaari õppimistkordamist.

Huvitaval kombel saavad meie laulupeo traditsioonist aru ka need meist kauged rahvad, kus kultuuris olemas palverännakute traditsioon. Meie laulupeo traditsioon on ajaloolis-kultuuriliselt mitmekihiline – sest ühelt poolt on juured meie iidsetes regilauludes, samas on otsene side ikkagi läänekiriku mitmehäälse koorilauluga. Vello Salo on öelnud, et ajalooliselt selline kiriklik ühislaulmine oli eelkõige otsene tänuhüüd Jumalale ja varasemad autorid oma koorilaulude sõnade-viiside autorlust ei lugenud üldse oluliseks rõhutada.

Meie laulupeotraditsioon on välja kasvanud kui üks haru suurel puul just sellest laulutraditsioonist. Väga huvitav sarnasus laulupeo ja palverännaku vahel on, et selle rännaku läbiteinu on ikka saanud kaasa märgi, mis kinnitab kodustele tema erilisust. Juba 1857. aasta suvel Tallinnas toimunud balti-sakslaste esimese laulupeo osalised said endale rinda peost osavõtja märgid. Kaksteist aastat hiljem Tartus meie endi esimesel üldlaulupeol said osavõtjad endale rinda tõeliselt uhked peost osavõtja märgid. See märkide traditsioon on jäänud meil elavaks tegelikult tänaseni. Tõsi, viimastel pidudel on osavõtjate märgid asendunud osavõtja käepaeltega, aga ega laulupeo märgid iseenesest pole kuhugi kadunud. Tahaks loota, et kui tänaste laulupidude korraldajad näevad ühes kollektsioonis (saab näha Tallinna Lauluväljaku Külastuskeskuses) meie laulupidude märke, siis juba selle väärika ajaloo pärast tasuks lisaks moodsatele käepaeltele ikkagi taastada korralikud peol osalejate märgid. Meie traditsioon on siin praktiliselt katkematu alates aastast 1869!

Viimased aastad on olnud meile kõigile keerulised, küll sulgus maailm COVID-pandeemia tõttu ja sel aastal lisandusid uued pinged. Kuid siingi aitab meid meie ajalooline traditsioon, et keerulised ajad maailmas ei saa takistada meie laulupidusid. Meil on vaja oma olulised laulud ka aastal 2023 ära laulda. Seega, on käes aeg, kui on vaja hakata juba valmistuma uue aasta suveks, kui meie ilusaimal jaanipäevajärgsel suveajal süttib Tallinnas Lauluväljaku tuletornis laulupeo püha tuli.

Esmakordselt lehvivad 2023. a. laulupeo ajal kõikjal Eestis meie riigilipud – sest riigikogu hääletas sel aastal laulupeo päevad lipupäevade staatusesse. Jälle üks väike uuendus meie laulupeotraditsioonis. Laulupidu on aga alates 1960. a. olnud ainuke põhjus, kui Lauluväljaku tuletornis süttib tuli.

Peeter Järvelaid

Ta lendab mesipuu poole Juhan Liiv / Peep Sarapik

Ta lendab lillest lillesse ja lendab mesipuu poole; ja tõuseb kõuepilv ülesse, ta lendab mesipuu poole. Ja langevad teele tuhanded, veel koju jõuavad tuhanded ja viivad vaeva ja hoole ja lendavad mesipuu poole. Hing, oh hing, sa raskel a’al – kuis õhkad isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal – kuis ihkad isamaa poole! Ja puhugu vastu sull’ surmatuul ja lennaku vastu sull’ surmakuul: sa unustad surma ja hoole ning tõttad isamaa poole! Hing, oh hing, sa raskel a’al – kuis õhkad isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal – :,: kuis ihkad isamaa poole! :,: