2020 on olnud kummaline aasta. See on olnud aasta, mis on toonud pinna alt välja varjatud mõtted, pinged, emotsioonid ning raputanud meid päris korralikult mitmel tasandil.
Välja on öeldud mõtteid, et koroonakriis ongi vajalik selleks, et seismajäänud olukorrad saaksid liikuma, vanad (käitumis)mustrid muudetud ning olemasolevad suhted üle vaadatud.
Minu tutvusringkonnas pole kunagi varem olnud nii palju suhtekriise nii paari-, vanema-lapse ja ka sõprussuhetes kui praegu.
Tuttavad terapeudid on tööga ülekoormatud ja ise läbipõlemise äärel.
Ka minu enda suhted mitmete heade lähedastega on pingestunud ja seda just erimeelsuste tõttu poliitikas ja arusaamas viiruse leviku tõkestusmeetmete õigustatuses.
Ja kuigi ma ei suuda siiani mõista, miks mu üks või teine hea sõbranna peab maskikandmist lausa isikuvastaseks kuriteoks, siis olen ma tänulik, et nad minu elus on just sellistena nagu nad on. Et nad on olemas. Rohkem ei olegi ju vaja.
Samamoodi olen ma näiteks tänulik, et kuigi ma pole oma Eesti koduseid näinud üle aasta, on mul keda igatseda ja kellega kohtumist oodata.
Ja kuigi ka mina, nagu enamik inimesi, olen väsinud koroonakriisist, mis meid kõiki kodudesse sulgenud on, siis olen ma tänulik, et mul on kodu, kus mul on hea ja turvaline olla.
Neuroteadlased väidavad, et tänulikkus suurendab dopamiini kogust, mis omakorda teeb meid õnnelikuks.
Psühholoogid pakuvad välja harjutusi, mille abil tõsta tänulikkuse tundmise oskust.
Miks me siis ikkagi oleme rahulolematud ja ei suuda väikestest asjadest rõõmu tunda ja olla tänulikud igapäevaste hetkede üle?
Kas võib süüdistada meie rahuolematuses läänele omast hedonistlikus maailmanägemuses elamist?
Tarbimisühiskonnas vajame me pidevalt uusi stimulatsioone – asju, elamusi, emotsioone.
Paratamatult on hetkel lukus olevas maailmas neidsamu stimulatsioone palju vähem ja see tekitabki meis pettumust nii iseenda kui ka ümbritseva keskkonna suhtes.
Lähemalt vaadates aga on ju selge, et meie rahulolematus tuleb vaid meist endist, me ise loome endile selle ootuste ja eelduste läätse, mille läbi me tõlgendame olukordi vastavalt enda väljamõeldud loole.
Kui me aga suudaks hetkeks sammu tagasi astuda ja ennast kõrvalt vaadata, kas siis oleksime tänulikud selle üle, mis meil juba on? Ehk siis ei ole vajagi midagi enamat?
Kohe on käes tänupühad.
Päev aastas, mil me mõtleme selle peale, mille üle me tänulikud oleme ja enamasti on nendeks tervis, perekond, sõbrad – kõik muidugi äärmiselt olulise tähtsusega.
Aga miks mitte leida tänulikkust ka igapäevastest hetkedest?
Sooja päikese paitusest jahedas talveilmas, esimesest lumesajust, mis katab musta maa, sõbralt saadud sõnumist “tsau, kuidas läheb?”, lapse kallistusest keset kõige kiiremat tööpäeva…
Miks mitte luua ise selliseid hetki – saata ise esimesena sõbrale sõnum, kallistada ise last, kui ta parasjagu vaevleb raske matemaatikaülesandega, minna jalutuskäigule loodusesse, et päikesekiir su põse üles leiaks?
Mina kütan nädalas kord-kaks oma sauna soojaks ja tunnen, kuidas 200-kraadises kuumuses laulab hing tänutundes, kõrgest dopamiini tasemest rääkimata.
Võibolla vanadel eestlastel oligi õigus, et saun on meie pühakoda.
13. sajandi filosoof Meister Eckhart on öelnud, et kui ka ainus palve, mida me oma elu jooksul ütleme, koosneb tänusõnadest, siis sellest piisab.
Olgem siis tänulikud ka aastaringselt.
Merike Barborak
