Intervjuu Tiiu Ansoni ja Mati Kõiva’ga †
Väliseesti päeva tähistamine Connecticutis 24. novembril 2019
Connecticutis tähistatakse väliseesti päeva igal aastal novembris hubase ja seltskondliku koosviibimisega. Lahutamatuks osaks hea toit ja head inimesed, noored ja vanemad kõik koos. Fotol intervjueerivad Mati Kõivat ja Tiiu Ansonit Maarja Lõhmus ja Annike Müürsepp Rumeenia kiriku ruumes (endine Läti kirik) 18. nov. 2020 Manchester, CT. Foto: Merike Siismets
Mati Kõiva, Annike Müürsepp, Tiiu Anson ja Maarja Pärl Lõhmus Connecticutis 24. novembril 2019.
Annike Müürsepp küsib Mati Kõivalt ja Tiiu Ansonilt: Oleme väliseesti päeval. Mis on väliseesti tähendus Eestile teie vaates?
Tiiu Anson: See tähendab seda, et eestlasi on väljapool Eestit ja me kõik räägime veel ka eesti keelt.
Millal teie mõtlesite ja tundsite, et Eesti saab vabaks?
Ma ei osanud mõelda.
Ameerika ei tunnustanud Eesti Vene poolt okupeerimist.
Meil oli senaator Senator Lowell Weicker. Ta alati oli eestlastega väga tegev poliitikas. Me töötasime tema kampaanias – Matiga koos, me kõik tegime seda.
Ma ütlesin talle: sa ei ole kirjutanud sellele (okupeerimise mittetunnustamisele – toim.) alla, ta kirjutas nõudmisele alla, sai paar sõpra ka juurde ning meie nõudmine läks Ameerika Senatis läbi.
Temaga sai väga hästi rääkida – olime sama meelt.
Kuna me kõik, Mati ja meie kõik olime selles poliitikas osanikud.
See oli positiivne, mitte negatiivne poliitika.
Ta aitas meid kõik.
Meie ei kartnud. Eestlased ei kartnud võtta osa siinsest poliitikast. Kandidaadid olid kandidaadid, nemad tahtsid rahva hääli, eestlaste hääli, meie hääli ja sellega olid nad võrdlemisi vabad.
Mis oli raske teha?
– Poliitikas ei olnud mitte midagi rasket, sest nad ei seinud mitte millelegi rusikaga vastu.
Tänapäeva ma ei tea, aga sellel ajal kui mina hakkasin nendega tööle, olin nendel abiks, siis nemad olid ka sinul abiks.
Tiiu Anson küsib Mati Kõivalt: kas nii ei olnud, nemad olid ju sinul abiks?
Mati Kõiva: Jah, nad olid abiks.
Aga ma ei tea, kuidas see olukord nüüd on?
Tiiu Anson: Siis oli väga selgelt nii, et üks käsi aitas teist. Mati, ega sa muidu ei oleks olnud Commissioner of Motor Vehicles kogu meie (Connecticuti) osariigis.
Mati Kõiva noogutab mõtlikult.
Tiiu Anson lisab: Siis sa teadsid, kelle juurde peab jutule minema. Tuli käia rääkimas, saada informatsiooni otse. Siis said ka asjad liikuma.
Kuidas praegu poliitikat aetakse?
Praegu on põhimõte, et kui sa minuga nõus oled, siis ma aitan sind.
Kui sa minuga nõus ei ole, siis ei kõlba sa mitte kuskile.
Kui sina ei ole minu parteis, siis sa ei ole midagi, siis sa valetad.
Absoluutselt pead olema nõus, siis on kõik korras.
Kuidas praegu eestlaskond jaguneb vabariiklaste ja demokraatide vahel?
Tiiu Anson ja Mati Kõiva: enamik eestlasi on vist pigem respublikaanid.
Kuigi nad registreeritud võivad olla ka demokraatidena, aga nende mõtteviis on pigem respublikaanid, ma loodan vähemalt.
Tean praegu neid, kes on registreeritud küll demokraadid, aga nad on vihased, et liiga palju on seda arusaamatut, mida nad praegu teevad.
Aga mis aastal 2020 saama hakkab, kes võidab?
Tiiu Anson ja Mati Kõiva: Ma arvan, et Trump võidab. Mati Kõiva: Jah.
Mati Kõiva: Oleks üks või kaks vastast, aga on 22 vastast (ja muigab poliitika üle, mõtlikult).
Tiiu Anson: Mõned on sellised kandidaadid, et koguvad raha ja tahavad lihtsalt oma nime saada esileheküljele mõni kord.
Mati Kõiva: Eelmine kord ma hääletasin Hillary Clintonile, see oli esimene kord, kui ma demokraadile hääletasin.
Tiiu Anson: No mis viga oli? (naljaga)
Mati Kõiva: Trump ajas lihtsalt lolli juttu (naljaga, naeravad).
Tiiu Anson: Ta võib rääkida, mis ta tahab, aga tuleb vaadata, kuidas inimene Ameerika riigi suhtes käitub.
Ta võib rääkida, mis ta tahab, aga ta käitumine on olnud siiamaale positiivne inimeste töökohtade ja kõikidega.
Las ta segab ja värskendab seda Ameerika poliitikat natukene (seltskond väikselt naerab), võibolla ongi põhjus, et natuke olukorda segada ja vaadata, mida räägitakse, arvatakse (naer).
Kuidas eestlased peaksid poliitikat ära kasutama?
Eestlased põhiliselt mõtlevad positiivselt. Siin on mu töökoht, siin ma saan palka, ma saan liikuda vabalt.
Meie vanematele ja vanavanematele oli väga tähtis, et on töökoht ja saab oma lapsi koolitada.
See, et saada oma lapsi hästi koolitada, oli kõigi meie vanematele väga tähtis. (Mati noogutab, oli.)
Tulite suure põgenemisega 1944?
Mati Kõiva: Ma olen Eestis Karksist pärit, ma olen mulk (lõbusam naer).
Meie põgenesime hobusevankriga Eestist Poolasse. Poolas oli siis talv, see talv oli väga hull aeg.
Olin kogu aeg lumes… saime Lääne-Saksamaale Ameerika tsooni. Mu isa töötas Saksamaal taludes.
Mida saaks Ameerikas teha Eesti ühendamisel, ka eestlaste ühendamisel?
Meile tundub, et eestlastel on vale arusaam meie kohta, et meie oleme siin ja nemad seal, et me oleme midagi teist, aga me ei ole, me oleme väga eestlased?
Mismoodi vale arusaam?
– Et meie vaatame eestlastele ülevalt alla, aga seda ei ole, me oleme kõik ühtsed, oleme võrdsed.
On suhtumine: ära tule õpetama, meie teame paremini kui teie, sina ei tea midagi, sina elad ju Ameerikas…
Mina olen paljudele öelnud, et ma ei vaata kellelegi ülevalt alla, igaüks on teinud parima, mida ta on saanud, kas siin Ameerikas või Saksamaal või ükskõik, kuhu maale lähed – maad on teistmoodi, aga rahvas on sama..
Aga põhiline käitumine on eestlastel ikka sama, see ei ole parem või halvem, peame lihtsalt arutama.
Me siin oleme harjunud arutama, aga mitte vaidlema üksteisega.
See grupp ei ole kunagi sama mõtteviisiga, igaühel on oma mõtteviis, aga me kõik hoiame kokku.
Me räägime üksteisega, aga me ei vaidle üksteisega, katsume üksteisest aru saada. Oleme selles väikses seltskonnas koos elanud – me tunneme kõiki neid inimesi pool elu või kogu elu aeg – see on meid koos hoidnud siin maal.
Sa võid vaielda, aga sa saad vaidlusega ka informatsiooni, aga paljudega ei saa vaieldagi, sest sa ei tunne neid, igaksjuhuks pole mõtet vaielda.
Aga me kõik hoiame kokku.
Kokku kirjutas:
Maarja Pärl Lõhmus
